Talgud on olnud talurahva vastastikuse abistamise mooduseks kiireloomulistel hooajatöödel. Osavõtt nendest oli vabatahtlik ja piirdus enamasti ühe päevaga. Vajalikud tööriistad võttis iga talguline harilikult oma kodust kaasa.
Talgutöö kestis tavaliselt ühe päeva, sagedamini piirdus ainult ühe või kahe söögivahega või isegi 2 - 3 tunniga. Üle ühe päeva kestsid ainult veotalgud, kui teekonda ei jõutud ühe päevaga ära käia.
Talgute korras veeti ehitusmaterjali, heina ja põllurammu, koristati põllult saaki, töödeldi lina ja villa ning valmistati käsitööesemeid.
Toit oli korraldaja poolt ja õhtul pärast tööd järgnesid ühised lõbustused. Söögid olid talgute puhul tavaliselt paremad, sest peale söögi-joogi ja lõbustuse talgulised muud tasu ei saanud. Talgute puhul pruuliti õlu.
Lõbustustele pannakse talgute puhul suuresti rõhku. Viljalõikustalgutel on pillimuusikat torupilliga tehtud isegi põllul, töö kestel. Talgutööd saatsid vastavasisulised laulud. Uuemad lõikuslaulud kõnelevad kostitamisest ja lõbustustest, mida peremees pakkus talgu tagatipuks. Tants pillimuusika saatel ja sellega vahelduvad ringmängud oli kõige sagedasem talgute lõpuosa.
Talgutest tuli anda teada varakult. Talgud olid oluline lävimiskoht noortele, seal visati silma ja valiti salamahti endale tulevast.