Tagasi
Anseküla seltsimaja talgud (3. mai 2015, Saaremaa)
Eessörulastel tuli sellekorra möte tiha söukesed talgud, mida mitte kedad veel kunagid varem teind äi ole. Riisuda, puid luhkuda ning sodi kotti ajada saab igas pool, seda sai teisepäeva siisamas Ansiküla selsimaja oues tiha küll ning veel (ning see oli küll ka kena töö). Aga sellekorra oli meitel kohe tükkis teisem plaan. Meie mötsime, et edendame natuse sörulaste pärimuskultuuri ning korraldame mailma esimesed sörvekeelse kuuldemängu salvestamise talgud.
Näitemäng oli mool juba ammuilma olemas, ma ogisi selle natuse kuuldemängulisemaks ning siis poldkid muud kut andekas selskond kogu ajada ning talgud ee pidada. Selle pühaba omigu tuli pannkookisid kangesti vara tegema akata. Ma pani saiataina ko juba kellu kaheksa aegas kerkima - äga tühja köhuga ikke kenad tööd äi tee! Ning see suur sai sai umbest täpselt 9.57 valmis, otse ahjust autusse ning selsimaja poole ajama. Peaaegut oleks iljaks jäend! Ning kui tuled ala said siis läks lahti söuke sahmimine - ühed tarisid juhtmeid, teised öpetasid kolmandaid, kolmandad treenisid nii et silmad punnis, neljandad ajasid metsikoutu linnuloulu ning lambaste määgimist taga ning ühesteismes (see oli ma isi) pildistas, vahtis esimessi, teissi ning kolmandaid ning muudkut imestas! Möukesed akkijad inimesed! Said umbest uksest sisse kui kukkusid töhe. Ning äga enne kellu viite öhtal säal miskid muud vahtimist es ole ka. Kis luges oma teksti mikrohvon nina all, kis keeras nuppusi vöi andis lugejatele eed nou, kis treenis teisses tuas oma juttu ning kis vahtis otse silmad pulkas pees seda imed koes kümme inimest ilma sundimata ning isi sula röömu täis irpsast tööd tiha vihtuvad. See vahtija oli jälle ma isi - vaada, ma oli selle asja sedasi ee korraldand, et moole omale es jäegid midad olulist tiha...Ma oli siis rohkem nigut söuke varumees, ma tegi teistele teed ning avasi jogurtipakkisid ning leikasi saia. Äinoh, löpuks sai ma ikke loulda ko natuse. Meite kaks keige nooremad plikad olid metssigadele ühe loulu teind, näitemängus oli ju taarist - siis me keik kes säal olid, muudkut röhkisime ning öhkisime nigut kari kessiguid tuhlipöldus tüdrugute kammandamise järge. Löpuks olid keik surmani väsind, ma isi muidud ko, väsind aga kangest röömpsad. Nii pailu naerda pole ammuilma saand. Ma tee küll, et ägas see kuuldemäng meitel siis veel valmis ep ole - leikamine ning kogu liimimine vötab vähemasti sama pailu aega kut salvestamine...aga ikkagid on kangest ee meel selle keige üle! No küll oli kena päe! Töösti oli!