Äratehtud Saarnaki 10. mai

Hiiu Leht
10.05.2012
Kadri Pulk
Loe siit: http://hiiunadal.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=2643&sec=0

Puhtam pühapaik ja esimesest silmapilgust jäägitult omaksvõetud hingemaa, need sõnad ei iseloomusta kõiki talgukohti. Aga laidudel nii on. Sellest saab enamasti aru alles siis, kui koju jõuad. Ja kui igapäevarutus kipub samm esialgu töntsiks jääma. Sest hing on ikka veel seal – laiuaskeldustes koos armsate inimestega. "Teeme ära" raames koristati sel nädalavahetusel majad ja õued nii Saarnakil kui ka Hanikatsil.


"Talgutöö olemuseks on suuna muutumine," tõdeb Mikk Sarv värskes kirjatükis. "See on meie rahvale ürgselt omane ja kindel osa meie iseolemisest ehk identiteedist," lisab ta.

Kas just suunamuutust oskasime soovida, kuid meie laiutalgute plaanimisele andis tõuke ülemaaline ettevõtmine "Teeme ära". Et kaardil Saarnaki koha peal "mullikest" ei olnud, siis tuli kiiresti otsustada. Ja uurida, kas sõpradel on aega ja tahtmist kaasa tulla. Neil, kel sama kogemus juba varasemast olemas oli, kulus mõtlemiseks kaks-kolm sekundit. Teistel, kellel laiutamise tõsisem kogemus puudus, läks veidi pikemalt. Minutit viis või umbes nii. Ja paadilemahtujate arv sai kiiresti täis.

Riigi metsamajandamise keskuselt nende haldusalas olevate Saarnaki talukompleksi ja Hanikatsi majade koristamiseks luba saadud, pidid talgujuhid esitama liikumisloa taotlused veel keskkonnaametile. Sest omatahtsi kaitsealustele maatükkidele ei lubata.

Hea üllatusena tuli kõigi registreeritud talgurühmade jaoks ka "Teeme ära" meeskonnalt saadetud pakk töökinnaste, talgulehe, -plaadi ja -juhenditega. Merike Onemar RMK-st korraldas tööde hõlbustamiseks vajalikud pesemisvahendid ja saebensiini meid ootama. Andres Miller keskkonnaametist, keda pikema kogemusega laiutalgulised pigem endi hulka arvavad, kui ametnikuks peavad, aitas nõu ja jõuga. Aitäh teile!

Ja käes ta oligi, laupäeva varahommik. Kellel tööd ja toimetused varem tulla ei lubanud, reisisid esimese praamiga. Igaks juhuks tehtud telefonikõnest Deiwile kostis püüdlikult kurb bariton, mis avaldas kahetsust, et... See lause jäi mehel vist lõpetamata, sest naerupahvak reetis olukorra tegeliku seisu – kõik tulijad olid praami väljumise ajaks siiski sadamasse jõudnud.

Heltermaalt kimati kärmesti Salinõmme, pandi "peenem pesu" ehk päästevestid selga ja paadireis võis alata. Udu mattis Salinõmme sadama ja laiud enda alla, kuid paadimees Aarne Kuli teadis täpselt, kuhupoole tuleb hoida.

Saarnakil läksid pooled maha. Ajakirjanik Helve Laasik, kes mitme viimase aasta jooksul on vabatahtlikuna silma peal hoidnud ja igal võimalusel tegudega laiuelu toetanud küll puisniitu ja õpperada korrastades või heinateol abis käies, viis ülejäänud Hanikatsi maja ja õue kraamima.

Saarnakile jõudnuid tabas veidi ebameeldiva üllatusena tühi puukuur. Saarelt tuli leida mahalangenud puid ja oksarisu, millega pliiti ja sauna kütta. Nii otsustasime esmalt läbi käia Saarnaki õpperaja ja alles siis majade koristamisele pühenduda.

Iseenesestmõistetavusega võeti kaasa suured kilekotid, mis rannast ja rajalt tagasi tulles olid kogutud kraami täis – plastikpudeleid, kilekotte ja muud risu.

Edasi oli juba lihtsam. See, mida teha oli vaja, paistis niigi hästi välja. Ja natuke ei paistnud ka.

Deiwi, Andrese ja Mauri kanda olid nn meestetööd. Viu, Ene, Marika ja allakirjutanu nühkisid lappide ja harjadega hoonete aknaid, seinu ja põrandaid, pesid nõusid ja kraamisid, kust kraamida andis.

Vahepeatused olid ka. Mõnusa itsitamise saatel, kui Viu meie rõõmuks Toomas Kalli Rüütli-raamatust valitud peatükke deklameeris. Puhkepausidesse kuulus suur tükk maailmaparandamist ja muid arutelusid. Valimised olid ka. Otsustasime külavanemaks valida Deiwi, kes on seaduste lugemist ennegi harjutanud. Ja pealegi oskab ta korralikult õunapuid lõigata. Maur on meie küla hea tuju hoidja.

Andrese ja Deiwi vabad hetked kulusid veel jahile. Eks ikka teistel ka. Aga nende sihtmärgiks olid sel korral hülged ja luiged, keda mehed rannas kaameratega passimas käisid. Õhtuks köeti sauna, kus päeval kogutud higi ja mustus karurasvast ja kuusevaigust kokkukeedetud seebiga maha pesti.

Et järgmistel laiulistel oleks hea laiutegemisi tegema tulla, koristasime hommikul nüüd juba enda järelt maja ja sauna, mehed peenestasid ja tassisid puud ahjusuude ette ja naised sättisid asju muidu korda.

Igaüks kirjutas kogetu laiuraamatusse, mis suuremal või vähemal määral peegeldas vaimustust ja tänu Saarnaki erilise olustiku, peatunud aja ja mõnusate kaaslaste eest. Ja lootust sinna võimalusel tagasi tulla.


Miks ma laidudel käin?

Seal on lihtsalt hea olla. Laidudeta ei saa enam sellest päevast alates, kui oled nendega kohtunud. Seal tööd teinud ja ööd olnud. Käinud mereveega saunas ja vaadanud tähti. Ja rääkinud hiiesalus hädad südamelt ära.

Laiul on vaikus, mis pole kuskil vaiksem. Ja kirjeldamatu rahu, ka hingerahu. Laiul tunnetad hästi täpselt, et su elu on Taevaisa hoida, sest alati võib tulla torm. Aga tavaliselt tormi ei tule.

Inimesed kõnelevad laiuöös vaikse ja madala häälega, vahel joristavad laulda. Laiul tegeleb igaüks endaga ise, aga samas hoitakse teistega kokku. Sest üksteise peegeldamise kaudu saab jõuda kaugemale kui üksinda eales.

Laiul lepitakse endaga ära, korjatakse killud hingeterveks. Laiul on palju ruumi ja kitsas ühteaegu. Laiul kõneldakse vahel asjadest, millest kõva maa peal rääkida ei taheta.

Kadri Pulk