Tagasi
Kaia talgud Muugal (7. mai 2011, Harjumaa)
7. mai hommik algas imelise päikesepaistega. Päev tõotas tulla
teguderohke, sest selline oligi plaan. Oli üle-eestilise talgupäeva
hommik.
Prügipoetuskohas meie kodumaja läheduses olime talgulised kahekesti –
teistel tublidel inimestel, kes olid leidnud aega kodukoha ilu ja
puhtuse pärast sel päeval koguneda, olid „tööpõllud“ mujal Muuga
aedlinnas. Kuna minu abilisel oli täiseani veel päris mitmed
talgukevaded aega ja eesseisev töö vajas veidi suuremat elukogemust,
suunasin lapse lähealasuvasse liivalaiku aega mängides mööda saatma.
Mängima nõustus ent kuueaastane Eestimaa Tulevik alles pärast
põhjalikku selgitust, miks on raudteeäärsel teepervel selline tohutu
prügimägi. Laps, kellel on kõndimahakkamisest alates selge
prügisorteerimise kunst, nägi esimest korda nii lähedalt ja nii suurtes
kogustes plastikpudelite/-kottide ja klaasikildude hulka looduses.
„Miks?“, ei lõpetanud ta pärimist, kui püüdlikult seletasin, et on
inimesi, kes ei hooli ja arvavad, et meie kodu ukseesine on neile
piisavalt silma alt ära ja endatekitatud tarbimisjäägid mugavalt,
odavalt ja süümepiinadeta maha poetavad.
Säilitasin seda selgitades optimismi ja seadsin eesmägi kõik
loodusesse mittekuuluva talgujuht Raido toodud 140-liitristesse
prügikottidesse korjata. Sorteerisin eraldi klaasmaterjali ja
autorehvid, et midagigi ringlusse tagasi suunata.
Esimese poole tunniga tegutsema asumisest jõudsin enesele ootamatult
destruktiivse seisundini – seirasin iga mööduvat autot (ja neil oli
laupäevaselt ohtralt) kui potentsiaalset prügipoetajat. Ka minu peas
hakkas vasardama ainult üks küsimus: miks??
Kolme ja poole tunni jooksul käis mu kätest läbi kolme teleri
purunenud kuvariklaasi killud, ühe osadeks võetud pesumasina
metallivabad detailid, kümnete kaupa kellegi loomasõbrast kassiomaniku
lemmikutoidupakendit, mitmed hoolega suletud koera (?) väljaheitekotti,
liitrite kaupa peamiselt purunenud klaasist alkoholipakendit, kümnete
kaupa plastikpudeleid, kõigis variatsioonides kilekotijäänuseid,
vähemalt viis paari jalanõusid, üle kümne kasutatud autorehvi, kümneid
erinevas suuruses plastikkarpe, purunenud tundmatuid mehhanismidetaile
jnejne. Mind jäid maha mäletama kaks hunnikut tervisele ohtlikku
klaasvilla ja arutul hulgal eterniiditükke, klaasikillupurust ja
plastikujäänustest rääkimata. Kokku kahe järelhaagise jagu.
Kui mul oleks võimalik vastutama panna kõik need vastutustundetud
inimesed, kes selle reostuse tekitasid või vähemalt selle kodaniku,
kelle (kehtiva!) autokindlustuspoliisi ma muu hulgast leidsin, paneksin
ma ta kohe samas kõrval asuvat veel suuremat tekitatud prügimäge kokku
korjama. Seejärel laseks selle viimseni kokkukorjatud lademe tema enda
koduukse ette maha valada, kust ta selle veel kord kokku peaks korjama,
sorteerima ja ise prügilasse toimetama.
Ei möödunud nädalatki, kui mööda sõites samast teepervest märkasin taas uusi plastikpakendeid puude all...
Aga ma usun sellest hoolimata, et inimesed on head ja muutuvad
paremaks. Vähemalt see Viktor, kellele ma iga kord tema reostatud ja
minu koristatud teepervest möödudes nüüd mõtlen. Sest ma mõtlen talle ja
head mõtted muudavad maailma paremaks – tegudest rääkimata.
Harjumaal võttis Teeme Ära! talgupäevast osa 1,22% maakonna
elanikkonnast, see on 6398 inimest. Üle kuue tuhande tubli ja teadliku
eestimaalase, nende hulgas 21 muugalast. Aitäh teile!
Loo vahendaja: Raido Rei