Tagasi
Ussimäe kultuurihoiuala talgute ettevalmistamise üllatused (7. mai 2011, Järvamaa)
Oleme juba kolmel aastal korraldanud Ussimäe kultuurihoiualal
talguid. Põhiline tegevus on pärandkultuuriobjektide (lubjaahi ja
paemurd) ümbruse koristamine lamapuidust, võsast ja surnud puudest.
Vaadete avamiseks pärandkultuuri objektile ja pärandkultuuri objektilt
on laasitud ka kasvavate puude võrade alumist osa. Olen talgujuhina
püüdnud lisaks töisele poolele anda talgupäeval talgulistele ka uusi
teadmisi. Nii ka käesoleval aastal. Talgud Ussimäe kultuurihoiualal
toimusid 7.mail, kuid üllatusterohkeks kujunes hoopis talguteks
ettevalmistamine.
Pean väga oluliseks meie põliskultuuri, talupojakultuuri, tutvustamist
ja väärtustamist ning vastavate pärandkultuuriobjektide säilitamist ja
hooldamist. Seepärast olen igal aastal jaganud talgulistele ka
pärandkultuurialast teavet. Käesoleval aastal koostasin talguteks Ambla
valla huvitavamatest pärandkultuuriobjektidest fotonäituse.
Lisaks sellele otsustasin viia talgulisi tutvuma Uustalu põlistalu
maadele rajatava Uustalu pärandkultuuri õpperajaga ja Tammiku
kultuurihoiualaga (seal asub Tammiku püha allikas ja allikast
väljavoolava oja kaldal paarisajal meetril 52 linaleoauku). Kuid
liigvete tõttu kannatava metsa (seda eeskätt Eesti krooni
mälestuskaasiku) kuivendamiseks olin eelmise aasta sügisel lasknud
kaevata kuivenduskraavi, mis ristus ka Uustalu pärandkultuuri õperajaga.
Et kaevatud kraav läbis pärimuse kohaselt muistset vesiveski kohta,
siis jälgisin hoolega kaevetöid ning püüdsin leida sellele pärimusele
tõestust. Kaevetööde käigus tulid maa seest välja küll mõned kivid, mida
võiks seostada vesiveski rajatistega, kuid midagi konkreetset ei
leidnud. Ainult mõned meetrid eemal paljandus kraaviperves kultuurikiht,
millest leidsin mitmeid savinõukilde. Arheoloogide hinnangul pärinevad
need 13.-14.sajandist. Tegemist paistis olema ühe pere elukohaga.
Et teha talgulistele õpperajal käik võimalikult mugavaks, siis
ehitasin 1.mail kraavile (pärimuse kohaselt muistse vesiveski kohale)
purde. Ehitustööde käigus selgus, et mitmesaja aasta vanune pärimus
hakkab tegelikkuseks osutuma. Purde otsatoestuse kaevamisel avastasin,
et 200 m pikkune, 3 m laiune ja umbes 80 cm kõrgune „looduslik
kruusaseljandik“ osutus hoopis inimeste poolt ehitatuks. Vanavanematelt
kuuldud pärimuse kohaselt nimetatud seda vesiveski tammiks. Kuid suurem
üllatus ootas mind ees, kui hakkasin lähemalt uurima kaevetöödel
väljatõstetud kive. Ja ime küll, ma leidsin teiste kivide hulgast kolme
erineva veskikivi tükke. Seega võib täie kindlusega öelda, et siin on
muistsel ajal olnud vesiveski ning seda eluaset võib väga suure
tõenäosusega siduda ka selle vesiveskiga. Eriti imetlusväärne on aga
see, et suuline pärimus on kandunud nii pika ajaperioodi tagant meieni!
Kuna üks pärimuslik lugu leidis tõestuse, siis see tekitas huvi ka
teise pärimuse tõestamiseks. Vanavanematelt olin kuulnud, et 19.sajandil
oli olnud talu lähedal asuval karjamaal loomadele suvise jootmisvee
saamiseks karjamaakaev. Kuna piirkond oli enam-vähem teada, siis
hakkasin ühes väikeses lohus kaevama. Ja oh üllatust! Umbes poole
meetrise pinnasekihi all paljandusid kaevurakked. Kaevasin kaevurakked
ja ümbritseva kivitoestuse lahti. Veel on veetase nii kõrge, et ei saa
kaevu üleni tühjaks kaevata ning see töö jääb suveks.
Need ootamatud avastused andsid hea võimaluse talgulistele
tutvustada Uustalu pärandkultuuri õpperaja uusi pärandkultuuri objekte.
Tuleb tõdeda, et suulist pärimust peab ikka väga tõsiselt arvestama!
Toomas Lemming