Talgulood

Esimene üle-eestiline talgulugude kogumise veebiretk.
Tagasi

Ussimäe kultuurihoiuala talgute ettevalmistamise üllatused (7. mai 2011, Järvamaa)


Oleme juba kolmel aastal korraldanud Ussimäe kultuurihoiualal talguid. Põhiline tegevus on pärandkultuuriobjektide (lubjaahi ja paemurd) ümbruse koristamine lamapuidust, võsast ja surnud puudest. Vaadete avamiseks pärandkultuuri objektile ja pärandkultuuri objektilt on laasitud ka kasvavate puude võrade alumist osa. Olen talgujuhina püüdnud lisaks töisele poolele anda talgupäeval talgulistele ka uusi teadmisi. Nii ka käesoleval aastal. Talgud Ussimäe kultuurihoiualal toimusid 7.mail, kuid üllatusterohkeks kujunes hoopis talguteks ettevalmistamine.

Pean väga oluliseks meie põliskultuuri, talupojakultuuri, tutvustamist ja väärtustamist ning vastavate pärandkultuuriobjektide säilitamist ja hooldamist. Seepärast olen igal aastal jaganud talgulistele ka pärandkultuurialast teavet. Käesoleval aastal koostasin talguteks Ambla valla huvitavamatest pärandkultuuriobjektidest fotonäituse.
Lisaks sellele otsustasin viia talgulisi tutvuma Uustalu põlistalu maadele rajatava Uustalu pärandkultuuri õpperajaga ja Tammiku kultuurihoiualaga (seal asub Tammiku püha allikas ja allikast väljavoolava oja kaldal paarisajal meetril 52 linaleoauku). Kuid liigvete tõttu kannatava metsa (seda eeskätt Eesti krooni mälestuskaasiku) kuivendamiseks olin eelmise aasta sügisel lasknud kaevata kuivenduskraavi, mis ristus ka Uustalu pärandkultuuri õperajaga. Et kaevatud kraav läbis pärimuse kohaselt muistset vesiveski kohta, siis jälgisin hoolega kaevetöid ning püüdsin leida sellele pärimusele tõestust. Kaevetööde käigus tulid maa seest välja küll mõned kivid, mida võiks seostada vesiveski rajatistega, kuid midagi konkreetset ei leidnud. Ainult mõned meetrid eemal paljandus kraaviperves kultuurikiht, millest leidsin mitmeid savinõukilde. Arheoloogide hinnangul pärinevad need 13.-14.sajandist. Tegemist paistis olema ühe pere elukohaga.
Et teha talgulistele õpperajal käik võimalikult mugavaks, siis ehitasin 1.mail kraavile (pärimuse kohaselt muistse vesiveski kohale) purde. Ehitustööde käigus selgus, et mitmesaja aasta vanune pärimus hakkab tegelikkuseks osutuma. Purde otsatoestuse kaevamisel avastasin, et 200 m pikkune, 3 m laiune ja umbes 80 cm kõrgune „looduslik kruusaseljandik“ osutus hoopis inimeste poolt ehitatuks. Vanavanematelt kuuldud pärimuse kohaselt nimetatud seda vesiveski tammiks. Kuid suurem üllatus ootas mind ees, kui hakkasin lähemalt uurima kaevetöödel väljatõstetud kive. Ja ime küll, ma leidsin teiste kivide hulgast kolme erineva veskikivi tükke. Seega võib täie kindlusega öelda, et siin on muistsel ajal olnud vesiveski ning seda eluaset võib väga suure tõenäosusega siduda ka selle vesiveskiga. Eriti imetlusväärne on aga see, et suuline pärimus on kandunud nii pika ajaperioodi tagant meieni!
Kuna üks pärimuslik lugu leidis tõestuse, siis see tekitas huvi ka teise pärimuse tõestamiseks. Vanavanematelt olin kuulnud, et 19.sajandil oli olnud talu lähedal asuval karjamaal loomadele suvise jootmisvee saamiseks karjamaakaev. Kuna piirkond oli enam-vähem teada, siis hakkasin ühes väikeses lohus kaevama. Ja oh üllatust! Umbes poole meetrise pinnasekihi all paljandusid kaevurakked. Kaevasin kaevurakked ja ümbritseva kivitoestuse lahti. Veel on veetase nii kõrge, et ei saa kaevu üleni tühjaks kaevata ning see töö jääb suveks.

Need ootamatud avastused andsid hea võimaluse talgulistele tutvustada Uustalu pärandkultuuri õpperaja uusi pärandkultuuri objekte.

Tuleb tõdeda, et suulist pärimust peab ikka väga tõsiselt arvestama!

Toomas Lemming