Talgulood

Esimene üle-eestiline talgulugude kogumise veebiretk.
Tagasi

Kaitseliitlased panid talgutel saed laulma (7. mai 2011, Lääne-Virumaa)

Kodanikualgatuse Teeme Ära tänavuse ettevõtmisena toimus laupäeval, 7. mail üle-eestiline talgupäev. Kaitseliidu Viru maleva 26 liiget kogunes talgutele Kloodi Pahnimäele, et võsast välja lõigata Pahnimäe kiviringvall ja korrastada linnuse hoov.

Kaitseliitlased suutsid saed erineva rütmiga laulma panna alates kella 10-st. Orkester lakkas mängimast kell 19.00.

Hoolimata sellest, et vahel tekkis tunne, et olen sattunud vormeli ringrajale ja peagi kuulutatakse välja parima vokaalse etteaste teinud talguriist, siis kuulutan siinkohal võrdväärselt auhinnalise talgulaulu konkursi võitjaks Kaitseliidu Viru maleva segakoori.

Miks nii? Ühtlasi võiks ju loo pealkirjaks panna „ Ood vabatahtlikele kaitseliitlastele“, aga see tunduks minu kui organisatsiooni liikme arvates labane. Samas ei saa ma üle ega ümber sellest vabatahtlikkuse jõust ja õlatundest, mis valitseb meie organsatioonis ja torkas silma ka talgutel. Meis kõigis oli vist peidus mingi superduracelli patarei. Võibolla oligi, aga see patarei oli isetäituv ja ammutas voolu kõigist super lahedatest inimestest meie ümber.

Pean silmas õhustikku ja mikrokliimat, mis talgutiimis on hästi oluline. Minu arvates peab vabatahtlik panustaja tundma, et talle meeldib olla nende inimeste keskel ja et seal väärtustatakse seda, kes sa oled, või seda, mida sa panustad. Pahnimäel valdas mind tunne, et see ei olnud ainult töö, mida meie organisatsiooni liikmed andsid, vaid see on mingi killuke, mille talgulised sinna endast maha jätsid ja võimalik, et sinna minnakse ikka ja jälle tagasi.

Kuigi meil polnud toimunud rühmas suuremahulist tööjaotust: ei määratud jaoülemaid, ei jaoülema abisi, sidemehi, tulejuhte jms, siis usinad töömesilased ei lasknud ennast sellest heidutada. Kamraadlik vaim ei võimaldanud talgutel ka viilida. Kohe kui puhkuseks tagumik maha toetati, kõlasid kullakalli relvavenna Villu lajatavad hüüded padrikust: tal jagus silmi ju igale poole.

Eeldan, et tekib küsimus, et miks sai just Kloodi Pahnimägi meie selle aastaseks talguobjektiks valitud. Hoolides loomulikult sellest, et eestlaste vanimad kaitserajatised ja Eesti Katseliit kuuluvad kokku ja selline sõnum on ka hea eeskuju järelkasvule, sai otsustavaks siiski talgujuhi ütlusel just see, et Pahnimägi on Rakverele lähim suur muinaslinn ja ometi nii võssa kasvanud ja unustusse jäetud. Suure mõju avaldas ka Lääne-Virumaa 16 linnuse seast valiku tegemisel teadmine, et Pahnimägi on oma 6200 ruutmeetri suuruse õuepinnaga üks Eesti suurimaid linnuseid. Linnus on üle elanud kaks ehitusjärku ning olnud ajutiseks pelgupaigaks I aastatuhande esimesel poolel. Kaitseliidu Viru malevat seob Kloodi Pahnimäega ka 2004. aasta 22. juuni kesköö, mil muistsel Pahnimäel süüdati Võidutuli.

Kaitseliitlasest talgujuht nooremleitnant Sven Neuodorfi tänaseks trükimusta raiutud tsitaat kõlas talgutele ärgitamisel motiveerivalt. “Muinaslinnused, maalinnad ja linnamäed, on meie kunagise vabaduse sümbolid. Kivist ordulinnused meie orjastamise sümbolid. Ordulinnuseid hoitakse korras ja märgistatakse riiklikest vahenditest, maalinnad ja linnamäed on üldiselt võssa kasvanud ja märgistuseta. Tihti ei teatagi, et need üldse olemas on,” rääkis Neudorf.

Aga hoolimata meie suurest tahtejõust ja katkematu väsimusega orkestrantidest, olid kohale saabunud võitlejad võlutud Pahnimäe ilust ja nördinud selle muinaslinnuse rääbakusest. Kiviringvall, mis oli talgutel meie prioriteediks – seda oli algselt suhteliselt keerukas võsast üles leida. Tööd oli küllaga, lasime ainult kätel käia!

Pahnimäe talgutele olid oodatud kõik huvilised ja kui võimalik, siis oma tööriistadega. Kohal olid näppu viskamas ja hõiskamas „Mina, mina“, siiski vaid kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja üks noorkotkas. Ära kulusid meil töödeks mootorsaed, võsasaed, kiinid ja haaratsid. Kasutasime ka Viru maleva mootorsaage. Need, kes saage käsitleda ei osanud, leidus samuti tegevust – korrastati linnuse hoovi. Kaasas olnud pesamunad rassisid väsimatult terve päeva ATV-ga oksi vedada.

Linnuse ümber asuva ajaloolise valli pikkus on 500 meetrit, millest jõud ühe päevaga talgute korras meil üle ei käinud. Paekividest vall, mis on tõenäoliselt ettepoole kukkunud, on ehitatud selleks, et linnuse seina järsemaks teha. „Vanasti, kui üritati linnuseid põlema panna, siis esimene osa ei võtnud tuld,“ jagas tarkust talgujuht Neudorf.

Neudorfi ütlusel on rahvalegend, et Pahnimäe linnuse on ehitanud taanlased, kes tulid eestlasi ristima 100 aastat enne sakslasi. Eestlased lõid nad mättasse ja ehitasd ise oma linnuse. Väljakaevamised ka tema ütlusel nii näitavad. „Siin on söekiht vahel ja on uus linnus ehitatud,“ selgitab ta ringkäigul ajaloolise paiga tutvustamisel. 1951-52. aastal tehtud arheoloogiliste kaevamistega on ka tõendatud, et Pahnimäe linnus on rajatud I aastatuhande esimesel poolel.

Linnuse valli mööda jalutades võis teha erinevaid avastusi ja spekulatsioone: info selle kauni ja müstilise väärtusega paigast on siiski veidi vähene.

Hämmastav on ka asjaolu, et Rakverest ligi 5 kilomeetrit Haljala poole sõites torkavad silma küll looduslikult kaunid Pahni mäed ja olen neist möödudes korduvalt Tallinna poole uhanud, aga need metsaga kaetud vallseljakud, mille kõrgus ulatub 100 meetrini üle merepinna, pole ma märganud. Talgud kinnistasid mu niiöelda kõvakettale ajaloolise info ja mis minu jaoks tähtis, erinevad seosed.

Ja üldse tundus hämmastav, et kuigi soojakraade oli talgupäeval lämmatavalt palju ja päike siras lagipähe, oli suurepärane rõõm vabatahtlike puhul tõdeda, et lubades kohal olla, ei saa jääda vabatahtlikud hommikul ilma tõttu koju. Vabatahtlikust tööst vabandamiseks kehtivad ju samad reeglid mis palgaga töölgi – puudumine haiguse või väga mõjuva põhjuse tõttu.

Meenub ikka vanast ajast pisikese plikana, kui söök toodi heinamaale, õhtul tehti sauna ja koguneti ühte tallu. Seal oli tiba telekas ja võeti õukat. Tänapäeval on see tegemine tore, kõik lõbusad, ühine supp ja ärategemise rõõm.

Meie kinnitasime lõunal keha naiskodukaitsjate poolt valmistatud sõdurisupiga, mis mõjus kui turbodiisel ja käivitas talgulistes rallikäigu, et vastu pidada pea pimedani.

Kuna talgutel on ajast-aega töö ja lõbu käsikäes käinud, siis nii oli jagatud ka meie päev – töine esimene pool ja hilisem lõbusam. Meie peletasime oma talguväsimuse kontidest relvavenna juures saunaleiliga turgutades ja grillõhtut nautides.

Nüüd meenutan ma talgupäeva täispika mängufilmina ja mõtlen, et sõltumata omanikust, on muinaslinnused tähtis osa ühisest ajaloost ja rahvusidentiteedist. Kõigil on oma kodukohas paigad, mille üle ollakse uhked ja mida näidatakse meelsasti oma külalistele. Sel päeval – 7. mail olin uhke, et mul lasus võimalus anda oma panus Pahnimäe säilimise heaks.

Emotsioon, mis kaasnes meie õlatundega ja ärategemisega on tohutu ja see annab meile eeldatavasti jõudu edaspidigi Pahnimäe korrastamiseks.Ootan pikkisilmi tulevasi maikuiseid talguid, sest vabatahtlik tööseltskond on alati parim, kuhu kuuluda.

Kristel Kitsing