Tagasi
Kaitseliitlased panid talgutel saed laulma (7. mai 2011, Lääne-Virumaa)
Kodanikualgatuse Teeme Ära tänavuse ettevõtmisena toimus laupäeval, 7.
mail üle-eestiline talgupäev. Kaitseliidu Viru maleva 26 liiget kogunes
talgutele Kloodi Pahnimäele, et võsast välja lõigata Pahnimäe
kiviringvall ja korrastada linnuse hoov.
Kaitseliitlased suutsid saed erineva rütmiga laulma panna alates kella 10-st. Orkester lakkas mängimast kell 19.00.
Hoolimata sellest, et vahel tekkis tunne, et olen sattunud vormeli
ringrajale ja peagi kuulutatakse välja parima vokaalse etteaste teinud
talguriist, siis kuulutan siinkohal võrdväärselt auhinnalise talgulaulu
konkursi võitjaks Kaitseliidu Viru maleva segakoori.
Miks nii? Ühtlasi võiks ju loo pealkirjaks panna „ Ood
vabatahtlikele kaitseliitlastele“, aga see tunduks minu kui
organisatsiooni liikme arvates labane. Samas ei saa ma üle ega ümber
sellest vabatahtlikkuse jõust ja õlatundest, mis valitseb meie
organsatioonis ja torkas silma ka talgutel. Meis kõigis oli vist peidus
mingi superduracelli patarei. Võibolla oligi, aga see patarei oli
isetäituv ja ammutas voolu kõigist super lahedatest inimestest meie
ümber.
Pean silmas õhustikku ja mikrokliimat, mis talgutiimis on hästi
oluline. Minu arvates peab vabatahtlik panustaja tundma, et talle
meeldib olla nende inimeste keskel ja et seal väärtustatakse seda, kes
sa oled, või seda, mida sa panustad. Pahnimäel valdas mind tunne, et
see ei olnud ainult töö, mida meie organisatsiooni liikmed andsid, vaid
see on mingi killuke, mille talgulised sinna endast maha jätsid ja
võimalik, et sinna minnakse ikka ja jälle tagasi.
Kuigi meil polnud toimunud rühmas suuremahulist tööjaotust: ei
määratud jaoülemaid, ei jaoülema abisi, sidemehi, tulejuhte jms, siis
usinad töömesilased ei lasknud ennast sellest heidutada. Kamraadlik vaim
ei võimaldanud talgutel ka viilida. Kohe kui puhkuseks tagumik maha
toetati, kõlasid kullakalli relvavenna Villu lajatavad hüüded padrikust:
tal jagus silmi ju igale poole.
Eeldan, et tekib küsimus, et miks sai just Kloodi Pahnimägi meie
selle aastaseks talguobjektiks valitud. Hoolides loomulikult sellest, et
eestlaste vanimad kaitserajatised ja Eesti Katseliit kuuluvad kokku ja
selline sõnum on ka hea eeskuju järelkasvule, sai otsustavaks siiski
talgujuhi ütlusel just see, et Pahnimägi on Rakverele lähim suur
muinaslinn ja ometi nii võssa kasvanud ja unustusse jäetud. Suure mõju
avaldas ka Lääne-Virumaa 16 linnuse seast valiku tegemisel teadmine, et
Pahnimägi on oma 6200 ruutmeetri suuruse õuepinnaga üks Eesti suurimaid
linnuseid. Linnus on üle elanud kaks ehitusjärku ning olnud ajutiseks
pelgupaigaks I aastatuhande esimesel poolel. Kaitseliidu Viru malevat
seob Kloodi Pahnimäega ka 2004. aasta 22. juuni kesköö, mil muistsel
Pahnimäel süüdati Võidutuli.
Kaitseliitlasest talgujuht nooremleitnant Sven Neuodorfi tänaseks
trükimusta raiutud tsitaat kõlas talgutele ärgitamisel motiveerivalt.
“Muinaslinnused, maalinnad ja linnamäed, on meie kunagise vabaduse
sümbolid. Kivist ordulinnused meie orjastamise sümbolid. Ordulinnuseid
hoitakse korras ja märgistatakse riiklikest vahenditest, maalinnad ja
linnamäed on üldiselt võssa kasvanud ja märgistuseta. Tihti ei teatagi,
et need üldse olemas on,” rääkis Neudorf.
Aga hoolimata meie suurest tahtejõust ja katkematu väsimusega
orkestrantidest, olid kohale saabunud võitlejad võlutud Pahnimäe ilust
ja nördinud selle muinaslinnuse rääbakusest. Kiviringvall, mis oli
talgutel meie prioriteediks – seda oli algselt suhteliselt keerukas
võsast üles leida. Tööd oli küllaga, lasime ainult kätel käia!
Pahnimäe talgutele olid oodatud kõik huvilised ja kui võimalik, siis
oma tööriistadega. Kohal olid näppu viskamas ja hõiskamas „Mina, mina“,
siiski vaid kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja üks noorkotkas. Ära
kulusid meil töödeks mootorsaed, võsasaed, kiinid ja haaratsid.
Kasutasime ka Viru maleva mootorsaage. Need, kes saage käsitleda ei
osanud, leidus samuti tegevust – korrastati linnuse hoovi. Kaasas olnud
pesamunad rassisid väsimatult terve päeva ATV-ga oksi vedada.
Linnuse ümber asuva ajaloolise valli pikkus on 500 meetrit, millest
jõud ühe päevaga talgute korras meil üle ei käinud. Paekividest vall,
mis on tõenäoliselt ettepoole kukkunud, on ehitatud selleks, et linnuse
seina järsemaks teha. „Vanasti, kui üritati linnuseid põlema panna, siis
esimene osa ei võtnud tuld,“ jagas tarkust talgujuht Neudorf.
Neudorfi ütlusel on rahvalegend, et Pahnimäe linnuse on ehitanud
taanlased, kes tulid eestlasi ristima 100 aastat enne sakslasi.
Eestlased lõid nad mättasse ja ehitasd ise oma linnuse. Väljakaevamised
ka tema ütlusel nii näitavad. „Siin on söekiht vahel ja on uus linnus
ehitatud,“ selgitab ta ringkäigul ajaloolise paiga tutvustamisel.
1951-52. aastal tehtud arheoloogiliste kaevamistega on ka tõendatud, et
Pahnimäe linnus on rajatud I aastatuhande esimesel poolel.
Linnuse valli mööda jalutades võis teha erinevaid avastusi ja
spekulatsioone: info selle kauni ja müstilise väärtusega paigast on
siiski veidi vähene.
Hämmastav on ka asjaolu, et Rakverest ligi 5 kilomeetrit Haljala
poole sõites torkavad silma küll looduslikult kaunid Pahni mäed ja olen
neist möödudes korduvalt Tallinna poole uhanud, aga need metsaga kaetud
vallseljakud, mille kõrgus ulatub 100 meetrini üle merepinna, pole ma
märganud. Talgud kinnistasid mu niiöelda kõvakettale ajaloolise info ja
mis minu jaoks tähtis, erinevad seosed.
Ja üldse tundus hämmastav, et kuigi soojakraade oli talgupäeval
lämmatavalt palju ja päike siras lagipähe, oli suurepärane rõõm
vabatahtlike puhul tõdeda, et lubades kohal olla, ei saa jääda
vabatahtlikud hommikul ilma tõttu koju. Vabatahtlikust tööst
vabandamiseks kehtivad ju samad reeglid mis palgaga töölgi – puudumine
haiguse või väga mõjuva põhjuse tõttu.
Meenub ikka vanast ajast pisikese plikana, kui söök toodi
heinamaale, õhtul tehti sauna ja koguneti ühte tallu. Seal oli tiba
telekas ja võeti õukat. Tänapäeval on see tegemine tore, kõik lõbusad,
ühine supp ja ärategemise rõõm.
Meie kinnitasime lõunal keha naiskodukaitsjate poolt valmistatud
sõdurisupiga, mis mõjus kui turbodiisel ja käivitas talgulistes
rallikäigu, et vastu pidada pea pimedani.
Kuna talgutel on ajast-aega töö ja lõbu käsikäes käinud, siis nii
oli jagatud ka meie päev – töine esimene pool ja hilisem lõbusam. Meie
peletasime oma talguväsimuse kontidest relvavenna juures saunaleiliga
turgutades ja grillõhtut nautides.
Nüüd meenutan ma talgupäeva täispika mängufilmina ja mõtlen, et
sõltumata omanikust, on muinaslinnused tähtis osa ühisest ajaloost ja
rahvusidentiteedist. Kõigil on oma kodukohas paigad, mille üle ollakse
uhked ja mida näidatakse meelsasti oma külalistele. Sel päeval – 7. mail
olin uhke, et mul lasus võimalus anda oma panus Pahnimäe säilimise
heaks.
Emotsioon, mis kaasnes meie õlatundega ja ärategemisega on tohutu ja
see annab meile eeldatavasti jõudu edaspidigi Pahnimäe
korrastamiseks.Ootan pikkisilmi tulevasi maikuiseid talguid, sest
vabatahtlik tööseltskond on alati parim, kuhu kuuluda.
Kristel Kitsing