Tagasi
Talgute lugu (, Tartumaa)
Siiani on kõik minu talgukogemused seotud rämpsu ja sodi koristamisega.
Kaheksakümnendate lõpul korraldati meie külas igal kevadel laupäevak.
Mäletan, kuidas õues oli näha selliseid täiskasvanuid ja suuri lapsi,
keda muidu üldse ei näinud. Kraavist tiriti välja sinna aasta jooksul
loobitud mittevajalikud asjad (eredalt on meelde jäänud roostetanud
lapsevanker ning suur hunnik kasvuhoone tükke). Iga murulapp ja
hekialune riisuti üle ja tiigi ümber põletati kulu. Õhtul mängisid
lapsed luuremängu "Kaksteist pulka".
Kuna minu pähe ei mahu, kuidas täie mõistusega inimene saab auto
aknast kohvitopsi lendu lasta või oma olmeprügi metsa alla kallata, siis
olin ülimalt õnnelik, kui Teeme ära! esimest korda toimus. Käisin koos
õpetajast naabri ning tema klassiga kodu lähedal maantee äärsetest
kraavidest sinna loobitud saasta kokku korjamas. Kõige kurvem oli leida
õllepudelisse kinni jäänud ja seal oma lõpu leidnud hiirekest.
Autokummid, kotitäis korralikult kokku volditud naiste riideid, hunnik
värvipurke ja kastitäis katkiseid lauanõusid tegid lihtsalt kurvaks.
Sellel (2011) aastal ma ametlikult talgutest osa ei võtnud. Ühistu
kutsus üles truupi paigaldama, aga kuna kaevamisega tegeles kopp ja
kaevatu kinni ajamiseks oli kogunenud hulk mehi, korjasime õe ning paari
naabriga sissesõidutee äärde loobitud hamburgerite ümbrispabereid,
pudeleid, kohvitopse kommi- ja krõpsupakke jne. Selle aasta
huvitavaimaks "saagiks" oli kraavi visatud täiesti terve prügikast
(Irooniline, kas pole?) ja kilekotti pakitud kartulikoored (inimesed ei
väsi mind hämmastamast). Samas, võrreldes varasemate aastatega on
olukord paranenud ja see teeb rõõmsaks.
Marit