Tagasi
Väike talgulugu (7.mai 2011, Põlvamaa)
Kui Hendrik peale lõunasööki külakeskuse juurde jõudis olid talgud juba
alanud. Külakeskus jääb küll Hendriku kodust vaid mõnesaja meetri
kaugusele, aga sellegipoolest jäi Hendrik hiljaks. Lihtsalt ema ei
lubanud enne minema hakata kui kõht korralikult täis söödud. Ütles, et
kui tahad korralikult tööd teha, siis tuleb ka korralikult süüa. Hendrik
mäletas küll, et eelmise aasta kevadel olid ka talgud olnud, aga siis
oli ta kõigest viie aastane ja oli talgutel rohkem mänginud ning rattaga
ringi sõitnud kui tööd teinud. Sel aastal oli aga Hendrikul tõsine
plaan ikka tööd ka teha.
Külakeskuse juures oli paras sagimine juba lahti. Rohkem ja vähem
tuttavaid tädisid ja onusid oli terve plats täis. Mõned lapsed olid ka
ikka tulnud ja selle üle oli Hendrikul eriti hea meel. Tädidel ja onudel
oli enne talgusid olnud mingi koosolek, kus tähtsaid asju arutati.
Hendiku küsimise peale selgitas isa, et koosolekul arutati mida külas
nüüd veel järgmiste aastate jooksul vaja teha oleks ja see pandi kõik
mingisse arengu kavasse kirja ka. Hendrikul oli kohe asi selge – see on
siis nagu televiisori kava, kus kõik saated kellaajaliselt kirja pandud.
Vaatad kavast järele millal multikas hakkab ja siis tead millal teleri
ette end seada. Ju siis arengu kavas on ka kirjas mida ja mis ajal
tehakse. Samuti ütles isa, et mittetulundusühingu aastaaruanne kinnitati
ka ära. Sellest mittetulundusühingust oli Hendrik samuti juba varem
kuulnud. Isa juba eelmine aasta ütles, et mittetulundusühing paigaldas
projekti abiga külakiige. Tegelikult olid hoopis mingid täiesti võõrad
onud need, kes eelmisel aastal selle kiige tõid ja suures osas kokku
panid. Hendrik sellest aru ei saanudki kas neid võõraid onusid
nimetatakse mittetulundusühinguks või nimetatakse neid onusid hoopis
projektiks.
Aga külaplatsil oli töö juba käimas. Paljudel tädidel olid rehad
käes ja külakeskuse ümbrust riisuti lehtedest ja okstest puhtaks. Sügise
ja talve jooksul oli neid päris palju puude otsast maha kukkunud. Tädi
Maie, kes tavaliselt külakeskuse ümbrust korras hoiab, oli küll juba
aprillis rehaga üsna palju prahti kokku riisunud, aga nüüd tehti ikka
päris puhas töö. Teised tädid olid aga külakeskuse saali ette võtnud ja
pesid aknaid ja põrandat. Saali Hendrikut sisse ei lastudki – ukse peal
sai väheke piiluda, aga siis öeldi, et mine aga õue seal on kindlasti
sulle tööd anda. Seda Hendrik tegigi. Õues aga moodustasid onud
meeskondasid. Ütlesid, et vaja erinevad meestetööd omavahel ära jagada
ja selle jaoks on vaja meeskonnad moodustada. Hendrik seadis ka ennast
kohe onude juurde sisse, sest temagi tahtis mõnda meeskonda kuuluda. See
meeskondade moodustamine võttis pisut aega, sest onud arutasid
tähtsalt, et mitu meest saata ühte ja mitu meest teise kohta. Lõpuks
siis jäid osad onud külakeskuse juurde teadetetahvlit paigaldama, osad
aga hakkasid kuuri juures puid lõhkuma. Üks meeskond oli juba varem
läinud Kimera oru jalgrada korrastama. Hendrik ise liitus meeskonnaga,
kes teadetetahvlit paigaldasid. Ega seal palju tööd Hendrikule ei
antudki. Pigem sai lihtsalt rattaga ringiratast sõita ja kaevatavaid
auke uudistamas käia. Teadetetahvli paigaldamine käis nii, et
kõigepealt puuriti suure puuriga, mis meenutas suurt kruvi kaks auku
maasse. Siis kruviti tahvel postide külge ja tõsteti postid aukudesse.
See tundus päris raske, sest nii mõnigi onu läks tõstes näost päris
punaseks. Lõpuks pandi tahvlile ka katus peale ja kinnitati silt.
Hendrik oskas nii palju lugeda küll, et veeris teadetetahvli sildilt
välja P-õ-l-v-a v-a-l-d ja T-a-e-v-a-s-k-o-j-a k-ü-l-a. Kohe pandi ka
mõned paberkuulutused bussijaama seina küljest ümber uuele stendile. See
bussijaama sein nägigi juba üsna üsna kole välja – klambritest ja
plakatite kleepekohtadest kirju. Nüüd aga saavad kõik kontsertide ja
marjade ning seente kokkuostu kuulutused kenasti stendile, kus nende
koht just ongi.
Pärast stendi paigaldamist läks kogu meeskond teeäärtest prügi
korjama ja Hendrik loomulikult ka. Ette võeti teelõik Taevaskojast
Taevaskoja teeristini ja see oli Hendriku jaoks ikka päris pikk maa.
Küll oli palju kohvitopse ja sigaretipakke ja krõpsukotte ja veel palju
kõike muud kraavidesse loobitud. Päris mitu suurt kilekotitäit prügi sai
kokku. Ühes kohas oli mitte väga kaugele teest lausa prügimägi
tekitatud ja mitme suure kilekotiga prügi metsa alla toodud. Kilekotid
olid ilmselt talvega katki läinud ja kõik prügi oli metsa all laiali.
Palju oli igasuguseid riideid, pabereid, pudeleid ja jalanõusid. Mõned
asjad aga tundusid Hendrikule lausa huvitavad, sest prügi seas oli päris
mitu ilusat ja tervet jõuluehet. Aga Hendriku suur õde sai küll selle
prügi peale ikka üsna kurjaks ja küsis mitu korda isalt, et miks meie
peame kogu seda jama siin üles korjama. Et las need ise korjavad, kes
selle siia tõid. Ja et need peaksid trahvi maksma kes niimoodi prügi
metsa alla tassivad. Hendrik oli õega nõus ja lubas, et tema küll
kunagi kommipabereid enam maha ei loobi, sest siis peab keegi teine neid
korjama ja võib samamoodi kurjaks saada. Lõpuks sai siiski kõik prügi
kilekottidesse ja auto järelkärule laaditud. Kui prügiga külakeskuse
juurde tagasi jõuti oli ka Maarja küla meeskond sinna jõudnud. Nemad
olid samuti teeäärtest prügi korjanud. Maarja küla teeristist kuni
Taevaskojani. Külakeskuse juures sai suur prügikast kohe korraga täiesti
täis ja päris palju kotte jäi ka veel prügikasti kõrvale maha. Maarja
külast oli prügi korjama tulnud päris palju lapsi ja mõned täiskasvanud.
Neid Maarja küla elanikke oli Hendrik ka eelmistel aastatel juba
näinud. Need olid natuke teistsugused lapsed ja nende kohta öeldi et
nemad on erivajadustega. Mõni neist tõesti kõndis natuke teistmoodi ja
käitus pisut teisiti, aga tegelikult olid nad väga rõõmsameelsed ja
toredad lapsed. Hendrik sai nendega igal juhul väga hästi läbi. Maarja
küla meeskonnaga saigi siis külakeskuse juures väike puhkepaus tehtud.
Poest oli toodud palju erinevaid pirukaid, saiakesi ja küpsiseid ning
kõrvale sai morssi juua. Kõhud olid selleks ajaks kõigil juba tühjaks
läinud ja söömata ei jäänud midagi.
Peale puhkepausi mindi Kimera orgu, et vaadata mis seal tehtud on.
Ka Hendrik otsustas isaga kaasa minna. Kimera org oli hoopis teistsugune
kui see Hendrikule eelmisest suvest meelde oli jäänud. Suvel oli see
org selline roheline, puud ja põõsad tihedalt järskudel oru nõlvadel
piiramas pisikest jalgrada, kus kohati ainult hanereas käia sai. Täpselt
nagu mõnes muinasjutu raamatus või siis ägedas nõiamultikas. Tegelikult
oli Hendrikul eelmisel aastal alati pisut kõhe tunne olnud, kui ema või
isaga mööda seda orgu emalätte juurde kõndida tuli. Nüüd, kevadel olid
aga puud veel kõik enamasti raagus. Vaid mõnel põõsal olid pisikesed
rohelised lehed juba küljes. Aga see eest oli terve org täis sinililli
ja veel mingeid valgete õitega lilli, mille nimi ei tahtnud kuidagi
meelde jääda. Ja lisaks kõigele veel erinevatest metsa lõhnades täis
kevadine värske õhk - see pani lausa pea ringi käima. Päris palju puid
oli talve jooksul orus maha kukkunud. Risti ja rästi oli nii suuremaid
kui väiksemaid puid jalgrajal ees. Neid puid siis oligi onu Kalmeri
meeskond raja pealt ära saaginud. Ainult nii palju oli saetud, et
jalgrada ilusasti käidav oleks. Mõni puu oli ka niimoodi raja kohale
kukkunud, et juured olid ühel pool oru nõlval ja latv teisel pool. Kaks
sellist puud oli rajale alles jäetud. Hendrik mahtus nende alt küll
ilusasti läbi, aga pikemad onud pidid kummarduma. Onud rääkisid
omavahel, et see on nüüd selline puu, mis sunnib kõiki rajal kõndijaid
kummarduma ja et see kummardus on mõeldud kogu ilusale ümbritsevale
loodusele. Onu Kalju, kes on külas üks kõige vanemaid elanikke, oli juba
eelmisel aastal sama rada puhastades rääkinud, et kunagi vanasti oli
see rada olnud kõige olulisem otsetee väikesele taevaskojale ja
emalättele. Ning kõik, kes varem rongiga Tartust tulid ja tahtsid
kaljudele jõuda käisid just mööda seda rada. Samuti oli raja otsas olnud
ka sild, mis otse üle jõe viis. Praegu on küll sild hoopis teise kohta
ehitatud. Ja peale selle kõige oli see org olnud ka piiriks Tartu ja
Võru maakonna vahel. See oli siis küll hästi ammu, kui Põlva maakonda
veel olemaski ei olnud. Hendrik sai päris tublisti aidata raja
puhastamisel – kõik väiksemad oksad, mis raja peal veel olid viskas
Hendrik raja pealt minema. Suuremad notid olid juba rajalt ära lükatud,
vaid mõnes kohas sai veel mõnda pisut nihutada. Raja kõrvalt leidis
Hendrik ühe pisut katkise klaaspudeli ja oh üllatust – pudeli sees
kasvasid jänesekapsad. Kui mujal metsa all olid jänesekapsad veel väga
pisikesed, siis pudelis olid need juba päris suureks kasvanud. Hendrik
proovis küll neid kuidagi pudelist kätte saada, aga see ei õnnestunud
kuidagi ja need jäidki seekord söömata. Koos kruviti väikesel
taevaskojal posti külge tagasi ka üks rajaviit, mis kellegi poolt oli
alla löödud. Raja läbi jalutamine ei võtnud väga palju aega ja
külakeskuse juurde jõuti peagi tagasi. Onu Lauri juhitav puudelõhkumise
meeskond oli kuuri juures just tööd lõpetamas. Neile oli onu Hillar
puudelõhkumismasina laenanud ja sellega läks töö palju kiiremini kui
kirvega lõhkudes. Kui viimased halud riita said olidki talgud läbi. Kõik
ütlesid üksteisele aitäh ja kiitsid üksteist. Ning tundus, et keegi ei
tahtnudki kohe ära koju minna sest nii mõnedki talgulised istusid ja
rääkisid omavahel veel tükk aega juttu.
Õhtul hiljem kodus teleri ees istudes ütles Hendrik ohates, et oli
üks tore päev! Ilmselt oli ka väsitav, sest õhtuseid multikaid lõpuni ei
jõudnudki vaadata. Enne tuli uni peale ja niimoodi punaste ja pisut
kriimuliste põskedega diivani peale magama jäädigi.
Ahti Bleive