Talgulood

Esimene üle-eestiline talgulugude kogumise veebiretk.
Tagasi

Väike talgulugu (7.mai 2011, Põlvamaa)

Kui Hendrik peale lõunasööki külakeskuse juurde jõudis olid talgud juba alanud. Külakeskus jääb küll Hendriku kodust vaid mõnesaja meetri kaugusele, aga sellegipoolest jäi Hendrik hiljaks. Lihtsalt ema ei lubanud enne minema hakata kui kõht korralikult täis söödud. Ütles, et kui tahad korralikult tööd teha, siis tuleb ka korralikult süüa. Hendrik mäletas küll, et eelmise aasta kevadel olid ka talgud olnud, aga siis oli ta kõigest viie aastane ja oli talgutel rohkem mänginud ning rattaga ringi sõitnud kui tööd teinud. Sel aastal oli aga Hendrikul tõsine plaan ikka tööd ka teha.

Külakeskuse juures oli paras sagimine juba lahti. Rohkem ja vähem tuttavaid tädisid ja onusid oli terve plats täis. Mõned lapsed olid ka ikka tulnud ja selle üle oli Hendrikul eriti hea meel. Tädidel ja onudel oli enne talgusid olnud mingi koosolek, kus tähtsaid asju arutati. Hendiku küsimise peale selgitas isa, et koosolekul arutati mida külas nüüd veel järgmiste aastate jooksul vaja teha oleks ja see pandi kõik mingisse arengu kavasse kirja ka. Hendrikul oli kohe asi selge – see on siis nagu televiisori kava, kus kõik saated kellaajaliselt kirja pandud. Vaatad kavast järele millal multikas hakkab ja siis tead millal teleri ette end seada. Ju siis arengu kavas on ka kirjas mida ja mis ajal tehakse. Samuti ütles isa, et mittetulundusühingu aastaaruanne kinnitati ka ära. Sellest mittetulundusühingust oli Hendrik samuti juba varem kuulnud. Isa juba eelmine aasta ütles, et mittetulundusühing paigaldas projekti abiga külakiige. Tegelikult olid hoopis mingid täiesti võõrad onud need, kes eelmisel aastal selle kiige tõid ja suures osas kokku panid. Hendrik sellest aru ei saanudki kas neid võõraid onusid nimetatakse mittetulundusühinguks või nimetatakse neid onusid hoopis projektiks.
Aga külaplatsil oli töö juba käimas. Paljudel tädidel olid rehad käes ja külakeskuse ümbrust riisuti lehtedest ja okstest puhtaks. Sügise ja talve jooksul oli neid päris palju puude otsast maha kukkunud. Tädi Maie, kes tavaliselt külakeskuse ümbrust korras hoiab, oli küll juba aprillis rehaga üsna palju prahti kokku riisunud, aga nüüd tehti ikka päris puhas töö. Teised tädid olid aga külakeskuse saali ette võtnud ja pesid aknaid ja põrandat. Saali Hendrikut sisse ei lastudki – ukse peal sai väheke piiluda, aga siis öeldi, et mine aga õue seal on kindlasti sulle tööd anda. Seda Hendrik tegigi. Õues aga moodustasid onud meeskondasid. Ütlesid, et vaja erinevad meestetööd omavahel ära jagada ja selle jaoks on vaja meeskonnad moodustada. Hendrik seadis ka ennast kohe onude juurde sisse, sest temagi tahtis mõnda meeskonda kuuluda. See meeskondade moodustamine võttis pisut aega, sest onud arutasid tähtsalt, et mitu meest saata ühte ja mitu meest teise kohta. Lõpuks siis jäid osad onud külakeskuse juurde teadetetahvlit paigaldama, osad aga hakkasid kuuri juures puid lõhkuma. Üks meeskond oli juba varem läinud Kimera oru jalgrada korrastama. Hendrik ise liitus meeskonnaga, kes teadetetahvlit paigaldasid. Ega seal palju tööd Hendrikule ei antudki. Pigem sai lihtsalt rattaga ringiratast sõita ja kaevatavaid auke uudistamas käia. Teadetetahvli paigaldamine käis nii, et kõigepealt puuriti suure puuriga, mis meenutas suurt kruvi kaks auku maasse. Siis kruviti tahvel postide külge ja tõsteti postid aukudesse. See tundus päris raske, sest nii mõnigi onu läks tõstes näost päris punaseks. Lõpuks pandi tahvlile ka katus peale ja kinnitati silt. Hendrik oskas nii palju lugeda küll, et veeris teadetetahvli sildilt välja P-õ-l-v-a v-a-l-d ja T-a-e-v-a-s-k-o-j-a k-ü-l-a. Kohe pandi ka mõned paberkuulutused bussijaama seina küljest ümber uuele stendile. See bussijaama sein nägigi juba üsna üsna kole välja – klambritest ja plakatite kleepekohtadest kirju. Nüüd aga saavad kõik kontsertide ja marjade ning seente kokkuostu kuulutused kenasti stendile, kus nende koht just ongi.
Pärast stendi paigaldamist läks kogu meeskond teeäärtest prügi korjama ja Hendrik loomulikult ka. Ette võeti teelõik Taevaskojast Taevaskoja teeristini ja see oli Hendriku jaoks ikka päris pikk maa. Küll oli palju kohvitopse ja sigaretipakke ja krõpsukotte ja veel palju kõike muud kraavidesse loobitud. Päris mitu suurt kilekotitäit prügi sai kokku. Ühes kohas oli mitte väga kaugele teest lausa prügimägi tekitatud ja mitme suure kilekotiga prügi metsa alla toodud. Kilekotid olid ilmselt talvega katki läinud ja kõik prügi oli metsa all laiali. Palju oli igasuguseid riideid, pabereid, pudeleid ja jalanõusid. Mõned asjad aga tundusid Hendrikule lausa huvitavad, sest prügi seas oli päris mitu ilusat ja tervet jõuluehet. Aga Hendriku suur õde sai küll selle prügi peale ikka üsna kurjaks ja küsis mitu korda isalt, et miks meie peame kogu seda jama siin üles korjama. Et las need ise korjavad, kes selle siia tõid. Ja et need peaksid trahvi maksma kes niimoodi prügi metsa alla tassivad. Hendrik oli õega nõus ja lubas, et tema küll kunagi kommipabereid enam maha ei loobi, sest siis peab keegi teine neid korjama ja võib samamoodi kurjaks saada. Lõpuks sai siiski kõik prügi kilekottidesse ja auto järelkärule laaditud. Kui prügiga külakeskuse juurde tagasi jõuti oli ka Maarja küla meeskond sinna jõudnud. Nemad olid samuti teeäärtest prügi korjanud. Maarja küla teeristist kuni Taevaskojani. Külakeskuse juures sai suur prügikast kohe korraga täiesti täis ja päris palju kotte jäi ka veel prügikasti kõrvale maha. Maarja külast oli prügi korjama tulnud päris palju lapsi ja mõned täiskasvanud. Neid Maarja küla elanikke oli Hendrik ka eelmistel aastatel juba näinud. Need olid natuke teistsugused lapsed ja nende kohta öeldi et nemad on erivajadustega. Mõni neist tõesti kõndis natuke teistmoodi ja käitus pisut teisiti, aga tegelikult olid nad väga rõõmsameelsed ja toredad lapsed. Hendrik sai nendega igal juhul väga hästi läbi. Maarja küla meeskonnaga saigi siis külakeskuse juures väike puhkepaus tehtud. Poest oli toodud palju erinevaid pirukaid, saiakesi ja küpsiseid ning kõrvale sai morssi juua. Kõhud olid selleks ajaks kõigil juba tühjaks läinud ja söömata ei jäänud midagi.
Peale puhkepausi mindi Kimera orgu, et vaadata mis seal tehtud on. Ka Hendrik otsustas isaga kaasa minna. Kimera org oli hoopis teistsugune kui see Hendrikule eelmisest suvest meelde oli jäänud. Suvel oli see org selline roheline, puud ja põõsad tihedalt järskudel oru nõlvadel piiramas pisikest jalgrada, kus kohati ainult hanereas käia sai. Täpselt nagu mõnes muinasjutu raamatus või siis ägedas nõiamultikas. Tegelikult oli Hendrikul eelmisel aastal alati pisut kõhe tunne olnud, kui ema või isaga mööda seda orgu emalätte juurde kõndida tuli. Nüüd, kevadel olid aga puud veel kõik enamasti raagus. Vaid mõnel põõsal olid pisikesed rohelised lehed juba küljes. Aga see eest oli terve org täis sinililli ja veel mingeid valgete õitega lilli, mille nimi ei tahtnud kuidagi meelde jääda. Ja lisaks kõigele veel erinevatest metsa lõhnades täis kevadine värske õhk - see pani lausa pea ringi käima. Päris palju puid oli talve jooksul orus maha kukkunud. Risti ja rästi oli nii suuremaid kui väiksemaid puid jalgrajal ees. Neid puid siis oligi onu Kalmeri meeskond raja pealt ära saaginud. Ainult nii palju oli saetud, et jalgrada ilusasti käidav oleks. Mõni puu oli ka niimoodi raja kohale kukkunud, et juured olid ühel pool oru nõlval ja latv teisel pool. Kaks sellist puud oli rajale alles jäetud. Hendrik mahtus nende alt küll ilusasti läbi, aga pikemad onud pidid kummarduma. Onud rääkisid omavahel, et see on nüüd selline puu, mis sunnib kõiki rajal kõndijaid kummarduma ja et see kummardus on mõeldud kogu ilusale ümbritsevale loodusele. Onu Kalju, kes on külas üks kõige vanemaid elanikke, oli juba eelmisel aastal sama rada puhastades rääkinud, et kunagi vanasti oli see rada olnud kõige olulisem otsetee väikesele taevaskojale ja emalättele. Ning kõik, kes varem rongiga Tartust tulid ja tahtsid kaljudele jõuda käisid just mööda seda rada. Samuti oli raja otsas olnud ka sild, mis otse üle jõe viis. Praegu on küll sild hoopis teise kohta ehitatud. Ja peale selle kõige oli see org olnud ka piiriks Tartu ja Võru maakonna vahel. See oli siis küll hästi ammu, kui Põlva maakonda veel olemaski ei olnud. Hendrik sai päris tublisti aidata raja puhastamisel – kõik väiksemad oksad, mis raja peal veel olid viskas Hendrik raja pealt minema. Suuremad notid olid juba rajalt ära lükatud, vaid mõnes kohas sai veel mõnda pisut nihutada. Raja kõrvalt leidis Hendrik ühe pisut katkise klaaspudeli ja oh üllatust – pudeli sees kasvasid jänesekapsad. Kui mujal metsa all olid jänesekapsad veel väga pisikesed, siis pudelis olid need juba päris suureks kasvanud. Hendrik proovis küll neid kuidagi pudelist kätte saada, aga see ei õnnestunud kuidagi ja need jäidki seekord söömata. Koos kruviti väikesel taevaskojal posti külge tagasi ka üks rajaviit, mis kellegi poolt oli alla löödud. Raja läbi jalutamine ei võtnud väga palju aega ja külakeskuse juurde jõuti peagi tagasi. Onu Lauri juhitav puudelõhkumise meeskond oli kuuri juures just tööd lõpetamas. Neile oli onu Hillar puudelõhkumismasina laenanud ja sellega läks töö palju kiiremini kui kirvega lõhkudes. Kui viimased halud riita said olidki talgud läbi. Kõik ütlesid üksteisele aitäh ja kiitsid üksteist. Ning tundus, et keegi ei tahtnudki kohe ära koju minna sest nii mõnedki talgulised istusid ja rääkisid omavahel veel tükk aega juttu.
Õhtul hiljem kodus teleri ees istudes ütles Hendrik ohates, et oli üks tore päev! Ilmselt oli ka väsitav, sest õhtuseid multikaid lõpuni ei jõudnudki vaadata. Enne tuli uni peale ja niimoodi punaste ja pisut kriimuliste põskedega diivani peale magama jäädigi.


Ahti Bleive