Tagasi
Heino Prosti vanatehnika muuseumi rehepeksumasinate kuuri rusude koristamine (7. mai 2011, Tartumaa)
Sattusin Heino juurde esimest korda alles kolm aastat tagasi, parajasti
tema kaheksakümnenda juubeli päeval. Juba siis nägin, et abi oleks mehel
tema üle jõu käiva hobiga toimetulekuks hädasti vaja, ning kui hakkasin
aprilli algul otsima sobivaid talgusid ja nägin, et tema aitamiseks on
korraldatud talgud polnud enam edasi vaja talguid otsida.
Olime Remiga kahekesi hommikul esimestena kohal, kuigi algselt pidime
viiekesi tulema - ilmselt ei tasu üritusi liiga pikalt ette planeerida,
sest kuu ajaga läheb paljudel lihtsalt meelest ära ja kipuvad uued
toimetamised vahele tulema. Niisiis saime ilusal hommikul peremehega
kenasti veerand tundi meeldivalt vestelda, kui riburadapidi saabusid ka
teised talgulised, kokku umbes 25 meest ja täpselt kaks naist. Seltskond
koosnes kuidagi ühetaolistest inimestest. Mitte just näo, kehaehituse
või sotsiaalse klassi poolest, kuid midagi oli siiski ühist, see
väljendus näiteks tööjaotuse iseeneslikul tekkimisel, mitte et talgujuht
üleliigne oleks olnud - Peeter Kivimäe kõlav hääl ja energiline loomus
aitasid tublisti kaasa mõnusa olemise kestmisele. Kõik tegelesid
asjalikult lammutamise ja koristamisega ning kui keegi omal töölõigul
väsis ja läks muud tegema, astus kohe keegi teine ilma käsuta tema
asemele. Ilm oli suurepärane, kõik laabus kergesti ja lõunaks oli suure
hoone rusud koristatud ning pärast kosutavat lõunat taluõuel pika laua
ääres järgneva tänukirjade kätteandmisega jäi vaid museaalide
koormakattega kinnikatmine ja peremehega hüvastijätmine.
Ära sõites võttis siiski maad nukravõitu tunne, et Heino elutöö
võib suures osas luhtuda, sest üks inimene lihtsalt ei suuda teha ära
saja tööd, olgu töötahe ja optimism ükskõik kui suured. Lihtsalt rooste
sööb kümnete kaupa lageda taeva all seisvad Eestiaegsed masinad ära ja
tekkinud kahju kasvõi korvamatuks nimetamine ei muuda asja sisuliselt
mitte karvavõrdki paremaks.
Tarmo Etti