Tagasi
Talgud Eessalu külas (5. mai 2012, Pärnumaa)
Ühel imekaunil pühapäeva keskpäeva paiku suundusid neli kahtlemata ilusat ja noort neidu Pärnumaal asuvasse Eassalu külla. Hing rõõmustas, süda puperdas ning jalad võbisesid, sest soov, midagi head ära teha, oli suur.
Kuna kõik uskusid google maps'is olevat infot, siis ei osanud keegi kahtlustadagi, et see võib näidata hoopis valesse suunda. Jõudnud autoga Jõõpresse (vaja oli jõuda Kihlepa külla), tekkis autojuhil huvi, kuhu edasi. "Ikka otse, ikka otse", kostis tagant istmelt. Asi kiskus kahtlaseks. Kõige julgem meist võttis telefoni ning helistas talgujuhile Mercedes Merimaale. "Ooot, kus te olete?? Oi, te peate nüüd küll otsa ringi keerama ning uuesti Audru poole tagasi tulema." Tuju käis allamäge, üle kahekümne km olime puusse pannud. Kuna edasised Mercedese juhised olid kõigil neljal peast pühitud, siis helistati veelkord läbi tuttavad, kes võiks teada teed Kihlepa külla.
Kohal!! Naljakalt häbi oli autost välja tulla, sest see koht ei olnud sugugi nii keerulises paigas ning kõik hoidsid tagasi suuri naerupurskeid. "Kõigepealt kõhud täis, siis jõuate mul tööd ka teha" oli talgujuhi esimene lause. Ega lastudki niisama süüa. „Millest on see talgusupp tehtud? Aga mis tee see on?“ Tuli tunnistada oma teadmatust. Sõime ja mõistatasime ühteaegu. Kõht sai täis imehead kõrvitsapüreesuppi, ingveri ning sulajuustuga. Räägiti veel võilille erisortidest ning võilille festivalist, mis toimub 19-20. mail. Peale Kihlepa rahvamaja ekskursiooni asusime lõpuks tööle. Paljud olid juba koha platsil valmis võtnud, nii antigi meile oskakäärid ning rehad kätte. Lust oli kohe tööd teha ning aidata teisi. Mõtlesime veel, et ega oma kodus küll ei viitsiks tööd teha, ning tulime geniaalsele mõttele, et korraldaks igaühe juures talgud, nii saaks kõigi kodud korda. Töö sujus lõbusalt ning ladusalt.
"Lähme Pangamäe maatkarajale ka, aga enne seda lähme sööme ilusti kõhu täis" (töö algusest oli möödas võib-olla 2.5 tundi) hüüdis äkki Mercedes. Metsaarmastajatel, nagu me oleme, polnud midagi väikese jalutuskäigu vastu. Meie teadmiste pagas kasvas veelgi, kuulates müstilisi müüte ning lugusid. Vahepeal pistsime põske nii muuseas paar nurmenuku- ning võilillelehte. Müstiline retk leidis lõpu ning oli aeg hüvastujätuks. Kodu poole sõites naersime veel, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Täpselt nii juhtus ka meiega, kuid nagu ütleb vanarahva tarkus - lõpp hea, kõik hea.