Tagasi
Talgud Haaslava külas (5. mai 2012, Tartumaa)
Minu talgulugu sai alguse esimesest suurest koostegemisest. Järgnevatel
aastatel oleme lihtsalt oma inimestega oma kodu ümbruskonda püüdnud
puhtastada, sest sodine elukeskkond meile ei sobi.
Prahised teeääred riivavad silma ja kuna konti selline töö ei murra,
suuri kulusid ka ei tekita, siis nii teda tehtud ongi. Loomulikult saab
seda ka jooksvalt ja igapäevaselt teha, et kummardad ja võtad sodi üles.
Aga kuna on juba selline üritus loodud, kevadel sulab lume alt talvega
kogunenud sodi ja koristamist on rohkem, siis oleme ka n.ö. ametlikult
oma talgud registreerinud ja koristanud teistega ühel päeval. On nagu
kuidagi pidulikum ka kui tead, et hulk eestimaalasi on sellel päeval oma
panust andmas :)
Aga sellel aastal oli taaskord tegus päev ja saak korralik. Kuna
elame küllaltki tiheda liiklusega maantee ääres ja lisaks on ligiduses
käimas eramute ehitusi, siis koguneb rämpsu, mida koristada, ohtrasti.
Sellel aastal oli keegi (arvatavasti Maanteeamet) otsustanud ka mõned
peenemad puud tee ääres parema nähtavuse huvides maha saagida. Igatahes
olid need kokku korjamata ja maas vedeles hulgaliselt oksi ja võsa ja
isegi suuremaid puid. Niisiis oli sellel aastal tööpõld laiem kui
eelnevatel ja saak sellevõrra suurem. Lisaks muule pudi-padile maantee
äärest (autoakendest väljalennutatud suitsupakid, kohvitopsid,
plastikust joogipudelid jne.) leidsime näiteks suure pelletikoti,
ehitustelt ära lennelnud penoplasti ja kilesid. Üks hälvik oli ilmselt
tühjendanud keldrit ja visanud siis kilekotitäie klaaspurkides moose ja
konserve tee äärde - oleks purgid terved, oleks saanud ilusti kaaned
maha võtta, ära tühjendada ja purgid utiliseerida, aga lennutamine oli
hulga purke puruks teinud ja siis selle löga kokkukraapimine ajas ausalt
öeldes ikka kurjaks küll. Leidsime tee äärest ka mingit metalli, kohe
peatus meie ligidal üks väike maastur, lahke onu oli nõus metalli endale
võtma ja ise selle utiliseerimisega tegelema. Meile see sobis :) Pärast
tööd küpsetasime oma suitsuahjus hommikul Peipsilt toodud kala ja
vanaema küpsetas õunakoogi. Hiljem tegime lõket ja põletasime
kokkutassitud oksad ja muu põleva materjali. Kõikvõimalikud pakendid
leidsid esmaspäeva hommikul tee linna pakendikonteineritesse. Seoses
sellega on mul ka ettepanek Teeme Ära meeskonnale - ametlik koristuspäev
võiks olla enne Volbrit. Põleva rämpsu saab siis Volbrilõkkes ära
põletada. Jaanipäevani ei tahaks oksahunnikut säilitada (tuul ajab teda
laiali ja lihtsalt inetu on see risu lõkkeplatsil vaadata), eks selleks
ajaks leiab jälle uut materjali.
Kokkuvõtteks tahan tänada kõiki osalenuid, neid oli rohkem, kui
eelnevatel aastatel. Oli ka üllatusosalejaid, kelle panuseta oleks
läinud märksa kauem ja vaeva oleks tulnud näha rohkem (aitas autokäruga
oksi lõkkeplatsile vedada).
Ja kuni lokkab kultuuritus, jätkub sodi väljaloopimine autoakendest,
kuni hälvikud tassivad oma rämpsu metsa alla, on meil ka tööd.
Kohtumiseni järgmistel talgutel.
Ursula Randla