Teeme Ära talgupäev

Rohelised korrastasid Kõinastu rannariba (04. mai)

Meie Maa 04.05.2010
Autor: Aivi Rand

Erakonna Eestimaa Rohelised Saare- ja Muhumaa piirkonna liikmed korraldasid laupäeval ühised koristustalgud mitte Saare- ega Muhumaal, vaid hoopis Kõinastus.

Roheliste eesmärk oli koristada just mereranda ja vaja oli leida jõukohane rannalõik. Vähesed sünnilt saarlased on Kõinastule tee leidnud, rääkimata mandri inimestest. Kuna üks piirkonnaga hiljuti liitunud liikmetest on sünnilt kõinlane, saigi ühiselt plaani peetud, logistika paika pandud ja majutus korraldatud.

Lembri Jüri toimetas oma tubli valge linalakaga (Toyota Hilux) Muhu rannal ootajad üle mere tavapärast Kõinastule viivat sõiduteed pidi.

Kõinlased hakkasid oma talukohtades kibekärmelt toimetama ja rohelised võtsid ette rannariba Kõinastu põhjakaldal. Allatuult liikudes oli kadakate vahel kohe esimese asjana märgata kaht kanistrit, mis ilmselgelt pärit kaugema kandi laevadelt. Kuna kanistrites sisalduv aine oli külmutusvedelik, peeti targemaks kanistritel olev info täpselt üles kirjutada ja võimaliku päritolu tuvastamiseks vastavate keskkonnaametitega ühendust võtta.

Ootuspäraselt leiti rannast kiletükke, plast- ja klaaspudeleid, plastkanistreid. Ette tuli ka möödunud või ülemöödunud suvest rannale jäänud mälestusi: plätud, Adidase jooksujalats, vana kummik jm.

Üllatust pakkus plastpudel, mida kadakate vahelt üles korjama minnes piki nööri juba rohtu kasvanud mõrd välja tõmmati. Mida lähemale liiguti eemalt paistvale Orissaare teletornile, seda enam leiti kilet ja põhupallinööri. Kotid prahti täis, tuli auto külast järele tellida ja seejärel keha kinnitama minna.

Õhtupoolikul võeti ette veel läbimata lühem kaldalõik, kust peamiselt leiti klaastaarat, kuid siit leiti ka otsese inimtegevuse tagajärjel piinarikast surma surnud rebane. Metsloom oli peadpidi konservi vm söödavat sisaldavasse plekktünni kinni jäänud ja nii oma otsa leidnud. See vaatepilt oli sedavõrd võigas, et pidasime paremaks lasta esmalt loodusel oma töö lõpetada.

Taas Nuka taluõuel, vaadati üle kottide sisu. Mis aakrikuleiuna veel kasutada kannatas, pandi kõrvale. Selge on see, et ega kõik, mida rannas leida võib, ole kaugetelt laevadelt pärit, vaid ikka Eesti inimese enda tegevuse tagajärg.

Päev õhtus, meeldiv rammestus kontides, oli oodata külla pillimeest Võrklaeva Tiitu, sooja sauna ja selle eest hea seista, et laud kaetud saaks. Kuna Kõinastul ei ole kunagi elektrit olnud, on inimesed ikka loodusega kooskõlas elades oma toimetamisi toimetanud, nii tuli meilgi küünlavalgel ihu kasida ja seejärel lõõtspilli saatel toidul hea maitsta lasta.

Kui kord juba nii kaugele tuldud, oli vaja järgmisel päeval ka Kõinastu ürgses tammikus jalutuskäik ette võtta, külale ring peale teha ja kohalikus talumuuseumis ära käia. Teine maailmasõda oli laiu tiheasustusest alles jätnud vaid ühe elumaja ja mõned aidad. Pisitasa on Eesti taasiseseisvumise aegu ka Kõinastule uusi hooneid juurde kerkinud ja kõinlased esiisade maadele tagasi tulnud.

Alvi Rand,
EER Saare- ja Muhumaa piirkonna esimees