Peedukad vuntsisid visiitkaarti (03. mai)
Tartu Postimees 03.05.2010
Autor. Martin Pau
Kaubarong laseb vaheldumisi mitu pikka ja mitu lühikest vilet, kui
vedurijuhi vaatevälja jõuavad Peedu jaamaputka ja selle ees sebivad
tegelased. Husqvarna undab, pahtlilabidad krõhvitsevad.
Õde-venda, üliõpilane Anna-Liisa Särg ja kolmanda klassi poiss Hain
Särg lasevad kätel kollase-rohelisekirju ootepaviljoni seinu mööda
käbedalt käia. Varsti on põrand väikesi vana värvi tükikesi täis. Aade
Tiidemäe, 1942. aastal Peedul sündinud ja sestpeale peedukas olnud
elurõõmust pakatav proua, asub põrandaharjaga tükikesi taga ajama.
«Võtsin tööriista vastavalt võimetele,» on ta
talgupäevale
ilmudes harja kohta tagasihoidlikult poetanud, kuid siiski jõudnud
Vapramäe ja Raudtee tänavat ühendaval Pätsuaegsel kasealleel koos
suurema laste- ja naisteseltskonnaga juba tund aega kulu, lehti ja
inimeste jäetud prahti kokku riisuda.
«Küllaltki palju pillutakse rämpsu,» kortsutab Tiidemäe hetkeks kulmu.
«Noored käivad siia raudteejaama kokku, teevad igasugu tükke.
Suitsukonisid pilluvad ja... Aga ega midagi, tuleb üle elada.»
Häält tasandades jätkab Tiidemäe jutuga, et suurte perede lapsed
miskipärast mööda Peedut ringi ei jõlgu ning aega niisama surnuks ei
löö.
Ise piidleb tähendusrikkal ilmel Anna-Liisat, Haini ja Särgede kuuelapselise pere kolmandat
talgupäevalist
Jaan Särge, kes alul perroonil osavalt mootorsaagi jõuratab ning siis
valmis lõigatud liistud jaamaputka seina naelutab.
Talgupäeva koordineeriva Peedu
Korraldusseltsi aktivist, Anna-Liisa, Haini ja Jaani ema Ülle Särg
nendib, et jaama ootepaviljon on küll linnaosakesele peaaegu
visiitkaart ja mainekujunduslikult tähtis, kuid manitseb reporterit
mitte ainult tema perest kirjutama.
Enam kui poolsada
talgulist, kes moodustavad peedukate koguarvust vähemalt kuuendiku, jõuavad
talgupäeval
lappida veskipaisu ülekäigutee mädanenud juppe, vahetada kaarsilla
pehastunud laudise ning korjata perrooniäärsest tärkavast sirelivõsast
pudelikilde.
Elva linnavalitsus maksis kinni
talgupäeva
saematerjali. Jaamaputka värvipassi tegi aga juba veerandsada aastat
tagasi kunstnik Lea Malin, kujutades ehitist just sellisena Astrid
Reinla raamatu «Teofrastus» kaanel.