Teeme Ära talgupäev

Me saame muuta iseennast! (31. märts)

Bioneer.ee 31.03.2010 
Autor: Anti Teraväe

Kui sul oleks võimalus osaleda kõikidel öko- ja rohelist mõtteviisi toetavatel aktsioonidel, kas teeksid seda? Kas sinu jaoks on igasugused kilekotimaksud ning prügi sorteerimine lihtsalt  eputamine? Või usud sa, et maailma muutmine algab iseendast ja oma mõttemallide suunamisest?

Kahju on seda tunnistada, ent valdav osa inimesi ei usu enesesse. Nende jaoks pole tähtis isegi mitte vabandus, et minu pärast ei muutu ju midagi, vaid tõdemus, et ma ei usalda inimest, kes teeb head. Paradoksaalne on asja juures see, et kui inimene, kes teeb head, ei ole usaldusväärne, ei ole ka heade asjade tegemine usaldusväärne.

Olen tihti imestanud selle üle, millisel moel inimesed mõtlevad ja oma loogikat seavad. Võttes näiteks kasvõi paari aasta taguse koristustalgu, millest mäletatakse ainult ühte asja - prügi, mis kokku koguti, on viimata. Tegelikkuses on see aga üks suur müüt! Prügi viidi minema kõikjalt, välja arvatud ühelt lennuväljalt. Aga see inimesi ei huvita! Nende mõtteis on kinnistunud müüt sellest, et häid asju pole olemas.

Pigem usutakse, et inimesed, kes väidavad, et teevad head, tegelikult valetavad ja seega pole nad usaldusväärsed. Kui keegi väidab, et tema sorteerib prügi, siis on ta kindlasti kahtlane inimene, kellesse tuleb juba eos suhtuda eelarvamusega. Olgu põhjuseks siis usaldamatus või lihtsalt teatud sorti halvustav hoiak. Miks ta ütles, et ta sorteerib prügi? Kas ta tahtis ta ärbelda? Peab ta ennast minust paremaks? Aga ma talle näitan!

Kahjuks nii ongi! Inimesed, kes suudavad ja tahavad, on nii mõneski mõttes paremad kui need, kes ei suuda ja ei taha. Ja viimased teavad seda alateadlikult isegi, kuid ei taha seda valusat tõsiasja endale tunnistada. Seepärast rünnataksegi seda, mis on hea ning trambitakse häid algatusi jalge alla, sest nii on lihtsam. Nii on kindel, et suutmatus selles toimingus osaleda ei hakka hinge muserdama.

Hinges on kõik inimesed head ja nad teavad, mis on hea tegu. Sotsiaalses keskkonnas aga lähtutakse mingitest täiesti tundmatutest reeglitest ning nende reeglite kohaselt kuulub kõik võõras hävitamisele. Võõras on kontrollimatu ning üle kõige kardavad inimesed iseendas seda võõrast esile tuua. See on meis olemas, me kõik tahame teha head, meis kõigis on ökopisik sees. Vähesed aga suudavad seda ka välja elada.

Koristustalgud, mis liitsid kokku palju inimesi ning kahtlemata tegid meie kodumaa puhtamaks, jäid Eesti inimese mällu müüdina kokku veetud prügihunnikutest, mis kuskil juba mitu aastat oma äraviimist ootavad. Aasta hiljem toimusid mõttetalgud, millesse suhtuti juba ilmselge umbusuga. Küll mõeldi vabanduseks välja vandenõusid, küll sokutati juhtfiguure poliitikasse ja rahavankrite ette. Kõike vaid selleks, et vabandada iseenda mitteosalemist. Mõttetalgud andsid meile väga palju toredaid algatusi, toredaid mõtteid. Näiteks populaarne kodumaise toidu turg Rotermannis on samuti mõttetalgute vili. Aga seda ei taheta ja ei julgeta endale tunnistada!

Lihtne on mõelda, et minu ostmata jäetud kilekott ei tähenda maailma mastaabis midagi. Kerge on arvata, et minu hoolikalt sorteeritud prügi mingis etapis muu prügiga kokku valatakse. Aga see ei olegi tähtis! Tähtis on hoopis, miks ma seda teen, mis see tegevus iseenesest mulle endale annab. Kas see on arenev protsess, mis muudab minu mõttemaailma? Või tuleks eelistada kindlalt tulemustele orienteeritust? Ainus, mis loeb, on minu enda mõttemaailm, sest selle kallal saan ma tööd teha.

Ma ei sorteeri prügi selleks, et praht oleks erinevates hunnikutes, vaid teen seda selleks, et ma ise seesmiselt paremaks inimeseks muutuda saaksin. Ma ei kasuta riidekotte usus, et minu ostmata kilekott päästab hülgepoja lämbumisest, vaid ikka selleks, et ma ise areneksin paremuse suunas. Ja see ongi tegelikult ainus, mida me teha saame – ise muutuda. Muutused iseendas ei ole kunagi lihtsad, enamus meist ei julge üldse tunnistadagi, et tahaksid muutuda. Ent kunagi tuleb see esimene samm teha ning loobuda iseendale valetamisest. Me ei saa päästa oma planeeti – me peame päästma iseennast ning läbi selle protsessi terveneb ka meie planeet.