Ausalt
öeldes pigem nende ootuse. Tasuks saimegi rahulolutunde. Ühe puhul
segas rõõmust täitsa lakke hüppamast selle hõbedane läige, teisel
juhtumil jäid jalad teatud rahuloluga kindlalt põrandale. Kolmandatest
hetkedest puudub põhjus kõnelemiseks. Mõned asjatundjad oletavad, et
nelja aasta pärast rõõmustab meid juba ainuüksi taliolümpial osalemise
fakt. Ühtekuuluvustunne on pidulik oma olemuselt, sest tajud teisi
inimesi, nagu värskelt armunu vaatab oma kaaslast – uhkustundega, ilma
igasuguse kriitilise meeleta, sest ollakse oma, meid seob ühine kogemus
ja tundmus. Kas selliste hetkede ning sellest osasaajate arvukus näitab
tõusu- või langustendentsi?
Näib, et Eestis haarab solidaarsustundmus maksimaalselt umbes 300 000
inimest. Nii suureks võib küündida meile oluliste sündmuste
auditoorium: laulu- ja tantsupidu, meie kaasmaalaste esinemine
olümpiamängudel, Eesti Vabariigi aastapäevaballi kätlemistseremoonia,
mõni superesinemine. Suurem osa ühtekuuluvusega seotud seiku ei ole
päris-, vaid meediasündmused, vähemalt enamiku rahva jaoks. Neid
sündmusi, kuhu koguneb rohkesti inimesi, kus sa oled tegija inimene,
jääb aina vähemaks.
Me tunnetame ühtsust valdavalt teleri taga istudes, mitte aga sündmuses
osalejana. Ka siis, kui juhtume ise kohal olema, jääb meile enamasti
pealtnägija roll (näiteks laulupidu). Siiski on viimastesse
aastakümnetesse jäänud mitmed sündmused, milles on inimesed tunnetanud
ühtsust koos teiste inimestega: näiteks öölaulupeod, Balti kett,
„Märkamise aeg” ja „Teeme ära!” esimene laine.
Medalivõitja vastuvõtu hõredus
Võiks välja pakkuda valemi – mida suurem on tõenäosus, et meie
kaasmaalane võib edukalt massiüritusel esineda, seda enam kasvab
tõenäosus suure auditooriumi võimalusse. Selles valemis puudub vähemalt
üks tunnus – auditooriumi või osalejaid siduv väärtus(ed). Ilma
ühisväärtuseta ei sünni suurt kaasaelajate hulka.
Meedia ühendab suurt hulka inimesi. Kuid ühistunde tekkeks peab olema
veel midagi. Ilmselt kõrged ootused. Kui saavutused on eriti kõrgest
klassist, siis on ühtsustunne võimsam. Valdavalt jagub ühtsustunnet
teleri ette. Kui saavutus tuhmim, siis ega naljalt välja ei tulda.
Värskeim näide – Kristina Šmigun-Vähi pidulik vastuvõtt Tallinnas
Raekoja platsil, kus asjapulkade arv ei olnud sugugi paljudes kordades
väiksem kui kohale tulnud pealtvaatajate oma. Hoolimata tippjuhtide
säravast esindatusest ja The Suni esinemisest ning pidulikkusest läks
asi üsna kurtidele kõrvadele. Samasugune lugu oli Vabadussõja
võidusambale pärgade asetamise tseremooniaga, kus rahva osalus oli
piinlikult olematu. Kas oleme uue suundumuse tunnistajaks?
Kristina Šmigun-Vähi vastuvõtu hõredus räägibki sellest, et auditoorium
sai oma elamuse kätte juba telerit või mobiiltelefoni või internetti
vaadates. Tavalise näost näkku massisuhtlemise järele väheneb vajadus.
Kangelased ei ela tänapäeval enam palju kauem aega kui uudised.
Viimaste juurde enam tagasi ei pöörduta. Kui midagi on teada saadud,
info vastu võetud, läbi elatud, sotsiaalvõrgustikes suheldud, siis
antakse ruumi uutele sündmustele, kangelastele.
Möödunud sajandil uute meediate leviku aegu püstitati tees maailmast
kui külast, see tähendas, et ükskõik kus külas toimuvast saab teada
kogu maailm peaaegu samal hetkel. Ühetaolisus lõi ettekujutuse
ühemõõtmelisest massinimesest, kelle sünnitas massimeedia. Täna-päeval
on asjad küll teisiti. Massimeedia eksisteerib, kuid selle ühetaoliste
sõnumite saatmise jõud on vähenenud. Massimeedia suudab vormida
üldrahvuslikke manifestatsioone, kuid selle jõud on aastatega
vähenenud. Infokanalite rohkus ning infotootjate hulga plahvatuslik
suurenemine toob kaasa nn ühtse vaimsuse loomise nõrgenemise.
Loomulikult eksisteerivad teatud erandid: laulupidu, sport, mõni
poliitiline aktsioon.
Ühtsustunne rajaneb inimeste arusaamadel iseendast, enese
grupikuuluvusest. Inimesed ei saa oma identiteedi leidmise, selle
säilitamise ning redefineerimise vaevadest eales vabaks. See on osa
inimese minast, mis suhestub iseendaga ja välismaailmaga. Kes ma olen,
kuidas ma ennast tunnetan, kuidas teised võtavad mind vastu: need ei
ole ainult täiskasvanuks saamise mured. Pidevalt toimub enese
võrdlemine teistega. Selle võrdlusega saame teadlikuks iseendast ja oma
kuuluvust gruppi, kellega seovad meid mingid asjaolud, teatud vaated,
käitumised, rituaalid.
Mida väiksema grupiga on tegu, seda rohkem kokkulangevusi me leiame ja
seda tugevam on grupi meie-tunne. Mida suurem grupp, seda lõdvemaks
muutub ühtsus, sest ühisjooni, ühisväärtusi, mis liidaksid, jääb aina
vähemaks. Rahvuse ja riigi tasandil kuivavad need päris kokku. Kõige
selgemalt lööb ühtsus välja vastandamise olukorras. Näiteks välismaal
olles või siis näiteks jalgpallistaadioni katlas olles, kui olete end
määratlenud mingi meeskonna fänniks. Ühtsustunde kogemise eelduseks on
ühised kogemused.
Järjest enam tekib juurde eri sotsiaalseid gruppe, millest igaühel on
teistest erinev kultuur ja kogemused. Ühissümbolite osakaal väheneb,
väheneb ka ühiskultuuri osa. Mida enam rahvusi, seda vähem ühist keelt.
Sport on üks nähtusi, mis ühendab, kuigi Eestis mitte rahvusüleselt.
Info hankimise viisid muutuvad ülima kiirusega. Seda iseloomustab
valikute isikupärasus ja info vastuvõtu autonoomsus. Pea kõigis
sfäärides suureneb individualiseeritus, tekivad omad väärtused, mis
omakorda tähendab eemaldumist traditsioonilistest meediakanalitest, mis
on olnud olulisteks inimeste sotsialiseerimise agentideks. Nüüd on
selleks internet, sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud, mobiiltelefonid.
Uued kanalid ei asenda küll täielikult perekonda ja sõpru. Kuid nendel
võrgustikel on neile omased spetsiifilised väärtused. Kool on praegu
üsna ainsaks kohaks, kus püütakse kujundada võimalikult suure hulga
inimestele võimalikult ühesuguseid arusaamu. Paraku üheülbalise
kooliprogrammi kaudu, mis on piiratud teatud kultuuriliste,
poliitiliste ja muude väärtustega.
Väga mõjutatavad noored
Noored on uue meedia kasutamisel enamasti osavamad kui nende vanemad,
kuid neil puudub kogemus ja küünilisus, mistõttu on nad alarmeerivalt
vastuvõtlikud kõiksugustele mõjutustele. Noori saab meedia kaudu
mingiks tegevuseks aktiviseerida, kuid ainult lühikest aega. Praegusel
ajal mängivad ärataja rolli eelkõige sotsiaalvõrgustikud. Eks see ole
ka põhjus, miks massimeedia trügib saama osaliseks sotsiaalvõrgustikes.
Üha vähem inimesi huvitub poliitikast ja sotsiaalsetest arengutest.
Teisalt näitavad uuringud, et inimesed hindavad kõrgelt oma poliitilisi
oskusi ning nad väidavad mõistvat poliitikat läbi näha. Suureneb
individuaalne autonoomia. Suured poliitilised kogukonnad ja
kollektiivne mobiliseeritus ei ole enam atraktiivsed. Üks põhjusi
seisneb selles, et väga keerukas on jõuda ühisele arvamisele, jagatud
arusaamisele.
Inimene võib olla poliitikast väga huvitatud, kuid samal ajal väheneb
inimeste tarve jälgida neid sündmusi, seisukohti, mida meedia käsitleb.
Meedia jätkab olulise rolli mängimist seadusandjate ja institutsioonide
vahel, kuid selle staatuse väärtus on devalveerumas ning roll
ühiskonnas demokraatia kindlustamisel langemas.
See, mida inimesed poliitikast otsivad ja milliseid orientatsioone nad
toetavad ja milles osalevad, on tugevalt mõjustatud isiklikest
huvidest. See tähendab aga eemaldumist ühistest arusaamadest selle
kohta, mis on ühiskonnale hea. Siit saab alguse ka poliitilise eliidi
ja tavakodanike suhte erosioon. Eks see ole ka põhjus, et poliitilise
eliidi osalusel korraldatud ettevõtmised koguvad üha vähem klakööre ja
ühiste väärtustega inimesi.
Ühtsustunde läbielamine kolib pigem üksindusse, veebi- ja mobiilside
avarustesse, saatjaks ühised väärtused ja kogemused. Viimasedki
muutuvad pigem virtuaalseteks kui realistlikeks. Umbes nagu
euroopalikud väärtused. Neist räägitakse rohkesti, nende määratlemisel
jäädakse kidakeelseteks. |