Rimi
lihaskandaal on tekitanud tõsiselt küsimuse, kas ja miks peaks
eelistama kohalikku toodangut. Esmapilgul võib tunduda, et kohalikule
toodangule turueeliste andmine on vastuolus Euroopa Liidu ühe
peaeesmärgi - kaupade ja teenuste vaba liikumisega, mille põhimõte on,
et ühendusesiseselt ei tohi seada mittekohalikule toodangule ja
teenusele piiranguid võrreldes kohalikuga.
Mis tähendab, et kui mittekohalik toodang on odavam, tuleks lasta turul vabalt toimida ja odavamal võõrtoodangul võidutseda.
Tegelikult on küsimus selles, kas nii ikka võimaldatakse võrdseid
konkurentsitingimusi või on tegemist varjatud ja põhjendamatu
konkurentsieelisega.
Tihtipeale on sissetoodud toodangut doteeritud tunduvalt rohkem kui
kohalikku või on selle valmistamisel kasutatud ebaeetiliselt odavat
tööjõudu, mistõttu konkurentsitingimused on kohaliku kahjuks moondunud.
Kuid asi pole üksnes selles. Saastaja maksab
Kohaliku toodangu konkurentsivõime tõstmine tuleneb tegelikult nn
säästva arengu põhimõttest, mis suunas maailm on eriti praeguse
majanduskriisi oludes aina jõudsamalt ja osalt isegi sunnitult
liikumas. Euroopa Liidu dokumentides juba aktsepteeritud, et
keskkonnahuvidest lähtuvalt on nn turumoonutused lubatud, sh ka kaupade
ja teenuste vaba liikumise põhimõttesse sekkumine (vt Euroopa Liidu
viiendat tegevussuunda «Säästva arengu suunas»).
Elu- ja looduskeskkonna säästmise ning kultuuripärandi säilitamisega
seotud õigusi nimetab hulk Euroopa õigusteadlasi nn kolmanda põlvkonna
inimõigusteks, milleks ühiskond peaks nüüd juba küps olema.
Üks nn liberaalset turumajandust piirav põhimõte on nende seas
«saastaja maksab», mille rakenduse vajalikkust rõhutati juba 1992.
aasta ÜRO keskkonna ja arengukonverentsil vastuvõetud nn Rio
deklaratsioonis (16. printsiip).
Keskkonnakaitselistest põhjustest lähtuvalt lubab ettevõtlusvabadust piirata ka Eesti säästva arengu seadus (§ 3 lg 2).
Mil moel on siis põhimõte «saastaja maksab» seotud kohaliku toodangu
eelistamisega? Väga lihtsalt: selle kohaselt peab tootmise või teenuste
osutamisega seotud igasuguse keskkonnakahju maksma kinni tootja/teenuse
osutaja, st kajastama seda täiel määral hinnas.
Niisugused kahjud on seotud ka loodusressursside mittesäästva kasutusega.
Siiani pole seda põhimõtet piisavalt järgitud. Vähesed tooted (hinnad)
kajastavad kõiki kahjusid, mida nende tootmise või ka veoga seoses
keskkonnale tekitatakse.
Nende seas on kindlasti ka äärmiselt aeglaselt taastuva ressursi nafta
ülemäärane tarbimine. Järelikult, mida lähemalt toodangu tarbimiskohale
seda toodetakse, seda väiksem on põhimõttest «saastaja maksab» tulenev
kahju, mida oleks õiglane toote hinnas kajastada.
Muidugi on omaette küsimus, kuidas kulutusi rahas kindlaks määrata, ent
see on rohkem metoodika küsimus. Oluline on, et põhimõtet «saastaja
maksab» tuleb kohaldada ja et seda pole n-ö õitsva vabaturumajanduse
tingimustes siiani peetud oluliseks.
Seetõttu on ka näiteks kohalik mahetoodang tundunud kahtlaselt kallina,
kuigi tegelikult on tegemist just õiglase hinnaga, mida pole rakendatud
tihtipeale välismaise intensiivtootmise puhul.
Kohalik müügimaks võiks aidata säästvat arengut
Kuidas põhimõtet praktiliselt rakendada? Esiteks on küsimus kindlasti
tarbijateadlikkuses. Ehk siis - kohaliku toodangu tarbimine pole
pelgalt patriotismi küsimus, see on selgelt keskkonda ja säästvat
arengut toetav hoiak ehk tegelikult nn viimase põlvkonna inimõiguse
realiseerimine.
Niisugune tarbijateadlikkus toimis Rimi näite puhul päris hästi.
Teine on avaliku võimu roll, kel on kohustus säästva arengu põhimõtteid
rakendada. Üks avaliku võimu instrument on maksud. Võrreldes mitme
Euroopa riigiga (näiteks Holland) sisaldavad Eesti maksuseadused
üllatavalt vähe keskkonda, veel vähem kohalikku arengut soosivaid
sätteid.
Korraks on küll midagi üritatud, näiteks on vähe teada, et enne
praegust, nn ettevõtte tulumaksu reformi toonud tulumaksuseadust
kehtisid lühikest aega, aastatel 1998-2000 nn regionaalsed
investeeringusoodustused kõigi Eesti maakondade, ettevõtetele, v.a
Harjumaa.
Kuid soodustusi keskkonnasõbralike toodete ja teenustega seoses Eestis
pole (nn kilekotimaks on küll nüüd riigikogu menetlusse antud).
Üks võimalus on seega üleriiklikud väikesed maksureformid, kuid teine
võimalus senisest läbimõeldum kohalike maksude kasutamine.
Kahjuks on Tallinna ülepolitiseeritud ja halvasti läbi mõeldud
müügimaksu korraldus tekitanud enamikus Eesti erakondades kohalikule
müügimaksule vastuseisu.
/.../
1. mail «Teeme ära!» talgute
korras on kavas seda kompleksi ühiselt korrastada ehk anda panus ühise
linnakeskkonna arendamisse ja samas kultuuripärandi säilimisse.
Talgutel osalemiseks saab end kirja panna veebilehel http:// talgud.teemeara.ee/events/kogukonnakeskuse-korrastamine või telefonil 5907 4000. |