Protestantliku
taustaga eestlased on - kui välja arvata olukorrad või konkreetsed
ajajärgud, kus on tulnud oma riigi või kultuurilise iseolemise kaitseks
ühineda - ikka silma paistnud pigem individualismi ja enesekesksusega.
Nõukogude ajal tajuti suures plaanis küll ühist seljatagust, ent seda
õõnestas ka usaldamatuse ja ligimese kahtlustamise vaim.
1990. aastatel ja 21. sajandi hakul võimendas individualistlikku
suhtumist parempoolse maailmavaate võidukäik, mil
küüned-enda-poole-mentaliteet oli mitte ainult aktsepteeritav, vaid
tollaseid valitsevaid edukuskriteeriume arvestades isegi soositud.
Kogukondlik mõtteviis on kända kinnitanud alles viimastel aastatel.
Ühelt poolt on seda tiivustanud esimesed konkreetsed ja head eeskujud,
teisalt üldised ühiskondlikud muutused ning maailma majanduskriisi
saabudes ka murrangud. Meediaväljaannete tähelepanu hakkas kogukondlik
mõtteviis laiemalt paeluma alles ,,Teeme ara!"
algatusega ja sotsiaalse närvi poolest tuntud Prussakovi rattaühingu
tuumikust välja kasvanud Uue Maailma seltsi tegevusega. Praeguseks on ,,Teeme ära!" prügikoristustalgud
peale naabrite Läti ja Leedu inspireerinud ka näiteks Indiat ja
Portugali, plaane peetakse veel teisteski riikides - näiteks Sloveenial
on ambitsioonikas kavatsus koondada 17. aprilli prügi koristama ligi
200 000 inimest.
2009. aastal toimunud ,,Minu Eesti" mõttetalgute
kohta poliitikauuringute keskuses Praxis tehtud uuring sedastab, et
kõigis Eesti piirkondades on nii võimeid kui ka valmisolekut panustada
oluliste probleemide lahendamisse, kuid seda ressurssi tuleks käsutada
senisest veelgi rohkem. Teise järeldusena täheldasid Praxise
analüütikud, et Eesti aktiivsed inimesed on võrreldes varasemaga valmis
võtma senisest enam vastutust ja ilmutama initsiatiivi oma kogukonna
või valla probleemide lahendamiseks. ,,Mis puutub ressurssidesse, siis
üle terve Eesti nähti esmavajaliku ressursina vabatahtlike poolt
panustatud aega - nii arvas üle 60% vastanutest," märkis Praxise
juhatuse liige Annika Uudelepp. Pingereas järgnesid teadmised, oskused
(41%) ja rahalised vahendid (31%). ,,Mõlema ressursi vajadusele viidati
üle Eesti päris võrdselt, " lisas Uudelepp.
Peale selle on Praxisel valminud põhjalik analüüs avalike teenuste
arendamisest kodanikuühenduste ja kohalike omavalitsuste koostöös.
Avalike teenuste osutamise viisid ja kvaliteet on nii valdkonniti kui
ka piirkonniti väga erinevad, tegemist ei ole kitsalt
omavalitsustasandi probleemiga. ,,Tegu on laiemate riigivalitsemise
alaste vajakajäämistega Eestis, mis puudutab nii mõnede ülesannete üle
jõu käimist paljudele omavalitsustele, omavalitsuste tagasihoidlikku
koostööd avalike teenuste osutamisel kui ka ebaselget teenuste
rahastamist," selgitas Annika Uudelepp.
Teenuste tasemel on peaaegu võtmetähtsus: nende kesise osutamise tõttu
võib ka hästi läbi mõeldud poliitika jääda teostamata, mistõttu ei
õnnestu saavutada ka täidetud eesmärke. Arvestades, et kogu
kondlik mõtteviis on nu üksikisiku kui ka nigi tasandil alles
algusjärgus, pole üldpilt sugugi halb: avalike teenuste osutamist
delegeerib mittetulunduslikele organisatsioonidele umbkaudu 60%
kohalikest omavalitsustest, kes hõlmavad ligi 90% Eesti elanikkonnast.
Kitsaskohana võib selle kõrval esile tuua, et sageli ei osata
kodanikuühenduste ja koostöö potentsiaali täielikult rakendada. Samuti
on suuremad omavalitsused paremini arenenud ja delegeerivad teenuste
osutamist nii sagedamini kui ka süsteemsemalt. Nn majanduslikul
kõrgajal 2006-2008 kasvas delegeerimise rahaline maht ligi
kahekordseks, ent 2009. aastal tehtud eelarvekärbete tõttu vähenes
avalike teenuste osutamine 11%.
Et kolmas sektor suudab avalike teenuste osutamisega üldiselt hästi
hakkama saada, näitab Praxise järeldus: kodanikuühendustele avalikke
teenuseid delegeerinud omavalitsused on väga rahul nii osutatava
teenuse kvaliteediga, teenuseosutaja lähedase kontaktiga sihtrühmadega
kui valdavalt ka organisatsioonilise suutlikkusega. Ühtlasi tuleb
rõhutada, et ühendused, kes teenuseid osutavad, on ka keskmisest
võimekamad ja sageli tegutsevad seal oma valdkonna tippasjatundjad,
eriti sotsiaalteenuste valdkonnas. ,,Kõige jätkusuutlikumad
koostöösuhted teenuste osutamisel ongi sotsiaalvaldkonnas," märkis
Uudelepp. Teenuste elujõulisuse aga seab ohtu osaline finantseerimine
ja see, et väga harva mõeldakse teenuste arendamisele.
Valdkonniti on kõige rohkem avalike teenuste osutamise lepinguid sõlmitud sotsiaal-, spordi- ja kultuurivaldkonnas.
Peale selle leidsid Praxise analüütikud, et arusaam, nagu toimiks
avalike teenuste delegeerimine klassikalise konkurentsi tingimustes, on
Eesti oludes suuresti müüt, sest tegelikult ei ole konkureerivaid
teenuste pakkujaid. «Teadmised delegeerimise erinevatest võimalustest
on üsna kesised," tõdetakse kokkuvõttes.
Eesti külaliikumine Kodukant, millel on mitteformaalse liikumisena
vanust juba 15 aastat, toetab külaelu edendamist üle kogu Eesti. 2003.
aastal asutati täiskasvanutele mõeldud Kodukandi koolituskeskus, mis
pakub vabahariduslikku koolitust ning koondab maaelu ja -inimest
puudutavaid aspekte. Kodukant on asunud koondama ja arendama
maapiirkondade kogukonnateenuseid. Nü näiteks pakutakse Pärnumaal
Soometsa külas kogukonnateenusena prügivedu, Kinksi küla seks Läänemaal
hooldab ümbruskonna hauduja pakub lähedase kaotanud inimestele
võimalust, et raskel ajal võetakse matuse korraldamine enda õlule - kui
nimetada kogukonnateenuste mõned eredamad näited.
Euroopas tuntud, ent Eestis alies uue kogukonnastumise ilminguna võiks
märkida kasvavat tahet lima ökokogukondi. Kadri Allikmäe MTÜ-st Eesti
Ökokogukondade Ühendus sõnas, et soov Eestisse senisest enam
ökokogukondi luua on olemas, ent protsess ise alles algusjärgus. Eestis
on üks ametlik Euroopa ökokogukondade ühendusse (Global Ecovillage
Network Europe) kuuluv kogukond lilleoru, kus tegeletakse eelkõige
vaimse enesearengu teemadega.
,,Kõigi algatuste ühine õppimine Eestis on olnud see, et alustada tuleb
inimsuhetest, mitte ühiste majade ehitamisest. Esmalt on oluline olla
üks kogukond hinges ning alles siis võib mõelda reaalse küla ehitamise
peale," võttis Allikmäe kokku ökokülade rajamisega saadud esimesed
õppetunnid. Tihedalt on ökokülade algatusega seotud ka alternatiivset
haridust pakkuvad waldorfkoolid. Põlva külje all Rosmal tegutseva
waldorfkooli ja -lasteaia ümber on kogunenud inimesed, kes väärtustavad
antroposoofilisele inimkäsitlusele tuginevat pedagoogikat ja nimetavad
end juba ise hariduskogukonnaks.
Selle kõrval arendatakse ka loodushoiust inspireeritud haridusmudelit,
mida nimetatakse Gaia-hariduseks. Haridusprogrammile pandi alus 2005.
aasta oktoobris Šotimaal Findhornis, kus on üks maailma vanimaid
ökokogukondi ja elab praegu üle 300 inimese. Mudel ongi eelkõige
mõeldud edukaks ökokogukondade rajamiseks. Kokku on Eestis praegu
kümmekond algatust, kes loovad või soovivad luua reaalset
ökoloogiliselt mõtlevat kogukonda, kes ka koos elab. Nt on selliseid
inimesi Esna-Vodja ja Haanja kandis, samuti Setumaal ja Lääne-Virumaal.
On veel teisigi kogukondlikke ühendusi: nt Püramüdiküla Keila-Joal ja
Pahkla Camphilli küla.
Suvel seisab taas ees Eesti ökokogukondade kokkutulek, seekord juba
neljas. Allikmäe märkis, et loodussõbralikult ja üksteist toetavamalt
võiks alustada ühistest projektidest, ,,Näiteks teha kevadel ühiselt
sõpradega üks väike ühine põllulapp, tellida oma talvised juurikad oma
sugulastelt-sõpradelt," tõi ta näiteid. Aprilli lõpus on kavas
Läänemere-äärsete riikide ökoloogilise mõtteviisi esindajad kokku
kutsuda.
/.../ |