Kevad paneb kogukonnad õitsema (20. apr)

Eesti Päevaleht 20.04.2010

Eesti inimesed on üha enam valmis võtma vastutust oma kogukonna või valla probleemide lahendamiseks, kirjutab Mari Kodres.

Pärnumaal Soometsa külas pakutakse kogukonnateenusena prügivedu, Kinksi küla selts Läänemaal hooldab ümbruskonna haudu ja pakub lähedase kaotanud inimestele võimalust, et raskel ajal võetakse matuse korraldamise enda õlule.

Protestantliku taustaga eestlased on - kui välja arvata olukorrad või konkreetsed ajajärgud, kus on tulnud oma riigi või kultuurilise iseolemise kaitseks ühineda - ikka silma paistnud pigem individualismi ja enesekesksusega. Nõukogude ajal tajuti suures plaanis küll ühist seljatagust, ent seda õõnestas ka usaldamatuse ja ligimese kahtlustamise vaim.

1990. aastatel ja 21. sajandi hakul võimendas individualistlikku suhtumist parempoolse maailmavaate võidukäik, mil küüned-enda-poole-mentaliteet oli mitte ainult aktsepteeritav, vaid tollaseid valitsevaid edukuskriteeriume arvestades isegi soositud.

Kogukondlik mõtteviis on kända kinnitanud alles viimastel aastatel. Ühelt poolt on seda tiivustanud esimesed konkreetsed ja head eeskujud, teisalt üldised ühiskondlikud muutused ning maailma majanduskriisi saabudes ka murrangud. Meediaväljaannete tähelepanu hakkas kogukondlik mõtteviis laiemalt paeluma alles ,,Teeme ara!" algatusega ja sotsiaalse närvi poolest tuntud Prussakovi rattaühingu tuumikust välja kasvanud Uue Maailma seltsi tegevusega. Praeguseks on ,,Teeme ära!" prügikoristustalgud peale naabrite Läti ja Leedu inspireerinud ka näiteks Indiat ja Portugali, plaane peetakse veel teisteski riikides - näiteks Sloveenial on ambitsioonikas kavatsus koondada 17. aprilli prügi koristama ligi 200 000 inimest.

2009. aastal toimunud ,,Minu Eesti" mõttetalgute kohta poliitikauuringute keskuses Praxis tehtud uuring sedastab, et kõigis Eesti piirkondades on nii võimeid kui ka valmisolekut panustada oluliste probleemide lahendamisse, kuid seda ressurssi tuleks käsutada senisest veelgi rohkem. Teise järeldusena täheldasid Praxise analüütikud, et Eesti aktiivsed inimesed on võrreldes varasemaga valmis võtma senisest enam vastutust ja ilmutama initsiatiivi oma kogukonna või valla probleemide lahendamiseks. ,,Mis puutub ressurssidesse, siis üle terve Eesti nähti esmavajaliku ressursina vabatahtlike poolt panustatud aega - nii arvas üle 60% vastanutest," märkis Praxise juhatuse liige Annika Uudelepp. Pingereas järgnesid teadmised, oskused (41%) ja rahalised vahendid (31%). ,,Mõlema ressursi vajadusele viidati üle Eesti päris võrdselt, " lisas Uudelepp.

Peale selle on Praxisel valminud põhjalik analüüs avalike teenuste arendamisest kodanikuühenduste ja kohalike omavalitsuste koostöös. Avalike teenuste osutamise viisid ja kvaliteet on nii valdkonniti kui ka piirkonniti väga erinevad, tegemist ei ole kitsalt omavalitsustasandi probleemiga. ,,Tegu on laiemate riigivalitsemise alaste vajakajäämistega Eestis, mis puudutab nii mõnede ülesannete üle jõu käimist paljudele omavalitsustele, omavalitsuste tagasihoidlikku koostööd avalike teenuste osutamisel kui ka ebaselget teenuste rahastamist," selgitas Annika Uudelepp.

Teenuste tasemel on peaaegu võtmetähtsus: nende kesise osutamise tõttu võib ka hästi läbi mõeldud poliitika jääda teostamata, mistõttu ei õnnestu saavutada ka täidetud eesmärke. Arvestades, et kogu

kondlik mõtteviis on nu üksikisiku kui ka nigi tasandil alles algusjärgus, pole üldpilt sugugi halb: avalike teenuste osutamist delegeerib mittetulunduslikele organisatsioonidele umbkaudu 60% kohalikest omavalitsustest, kes hõlmavad ligi 90% Eesti elanikkonnast. Kitsaskohana võib selle kõrval esile tuua, et sageli ei osata kodanikuühenduste ja koostöö potentsiaali täielikult rakendada. Samuti on suuremad omavalitsused paremini arenenud ja delegeerivad teenuste osutamist nii sagedamini kui ka süsteemsemalt. Nn majanduslikul kõrgajal 2006-2008 kasvas delegeerimise rahaline maht ligi kahekordseks, ent 2009. aastal tehtud eelarvekärbete tõttu vähenes avalike teenuste osutamine 11%.

Et kolmas sektor suudab avalike teenuste osutamisega üldiselt hästi hakkama saada, näitab Praxise järeldus: kodanikuühendustele avalikke teenuseid delegeerinud omavalitsused on väga rahul nii osutatava teenuse kvaliteediga, teenuseosutaja lähedase kontaktiga sihtrühmadega kui valdavalt ka organisatsioonilise suutlikkusega. Ühtlasi tuleb rõhutada, et ühendused, kes teenuseid osutavad, on ka keskmisest võimekamad ja sageli tegutsevad seal oma valdkonna tippasjatundjad, eriti sotsiaalteenuste valdkonnas. ,,Kõige jätkusuutlikumad koostöösuhted teenuste osutamisel ongi sotsiaalvaldkonnas," märkis Uudelepp. Teenuste elujõulisuse aga seab ohtu osaline finantseerimine ja see, et väga harva mõeldakse teenuste arendamisele.

Valdkonniti on kõige rohkem avalike teenuste osutamise lepinguid sõlmitud sotsiaal-, spordi- ja kultuurivaldkonnas.

Peale selle leidsid Praxise analüütikud, et arusaam, nagu toimiks avalike teenuste delegeerimine klassikalise konkurentsi tingimustes, on Eesti oludes suuresti müüt, sest tegelikult ei ole konkureerivaid teenuste pakkujaid. «Teadmised delegeerimise erinevatest võimalustest on üsna kesised," tõdetakse kokkuvõttes.

Eesti külaliikumine Kodukant, millel on mitteformaalse liikumisena vanust juba 15 aastat, toetab külaelu edendamist üle kogu Eesti. 2003. aastal asutati täiskasvanutele mõeldud Kodukandi koolituskeskus, mis pakub vabahariduslikku koolitust ning koondab maaelu ja -inimest puudutavaid aspekte. Kodukant on asunud koondama ja arendama maapiirkondade kogukonnateenuseid. Nü näiteks pakutakse Pärnumaal Soometsa külas kogukonnateenusena prügivedu, Kinksi küla seks Läänemaal hooldab ümbruskonna hauduja pakub lähedase kaotanud inimestele võimalust, et raskel ajal võetakse matuse korraldamine enda õlule - kui nimetada kogukonnateenuste mõned eredamad näited.

Euroopas tuntud, ent Eestis alies uue kogukonnastumise ilminguna võiks märkida kasvavat tahet lima ökokogukondi. Kadri Allikmäe MTÜ-st Eesti Ökokogukondade Ühendus sõnas, et soov Eestisse senisest enam ökokogukondi luua on olemas, ent protsess ise alles algusjärgus. Eestis on üks ametlik Euroopa ökokogukondade ühendusse (Global Ecovillage Network Europe) kuuluv kogukond lilleoru, kus tegeletakse eelkõige vaimse enesearengu teemadega.

,,Kõigi algatuste ühine õppimine Eestis on olnud see, et alustada tuleb inimsuhetest, mitte ühiste majade ehitamisest. Esmalt on oluline olla üks kogukond hinges ning alles siis võib mõelda reaalse küla ehitamise peale," võttis Allikmäe kokku ökokülade rajamisega saadud esimesed õppetunnid. Tihedalt on ökokülade algatusega seotud ka alternatiivset haridust pakkuvad waldorfkoolid. Põlva külje all Rosmal tegutseva waldorfkooli ja -lasteaia ümber on kogunenud inimesed, kes väärtustavad antroposoofilisele inimkäsitlusele tuginevat pedagoogikat ja nimetavad end juba ise hariduskogukonnaks.

Selle kõrval arendatakse ka loodushoiust inspireeritud haridusmudelit, mida nimetatakse Gaia-hariduseks. Haridusprogrammile pandi alus 2005. aasta oktoobris Šotimaal Findhornis, kus on üks maailma vanimaid ökokogukondi ja elab praegu üle 300 inimese. Mudel ongi eelkõige mõeldud edukaks ökokogukondade rajamiseks. Kokku on Eestis praegu kümmekond algatust, kes loovad või soovivad luua reaalset ökoloogiliselt mõtlevat kogukonda, kes ka koos elab. Nt on selliseid inimesi Esna-Vodja ja Haanja kandis, samuti Setumaal ja Lääne-Virumaal. On veel teisigi kogukondlikke ühendusi: nt Püramüdiküla Keila-Joal ja Pahkla Camphilli küla.

Suvel seisab taas ees Eesti ökokogukondade kokkutulek, seekord juba neljas. Allikmäe märkis, et loodussõbralikult ja üksteist toetavamalt võiks alustada ühistest projektidest, ,,Näiteks teha kevadel ühiselt sõpradega üks väike ühine põllulapp, tellida oma talvised juurikad oma sugulastelt-sõpradelt," tõi ta näiteid. Aprilli lõpus on kavas Läänemere-äärsete riikide ökoloogilise mõtteviisi esindajad kokku kutsuda.


/.../