Teeme Ära talgupäev

Hoolitsus inimese eest – teeme ära! (10. märts)

10.03.2010 Õhtuleht
Autor: Mai Treial

Eesti on rahvaarvult nii väike riik, et meile peab oluline olema iga inimene. Öeldakse ikka, et inimareng sõltub majandusarengust, kuid majandusareng sõltub ju ka inimarengust.

Ei ole nii, et enne majandus ja siis sotsiaalne pool. Seepärast ei tule sotsiaalpoliitikat võtta mitte kuluna, vaid majandust toetavana. Ometi puudub meie riigis üksmeel kogu rahvast puudutavate probleemide lahendamise viisides.

Rahvastik kidub, kasvab tööpuudus ning süveneb vaesus ja hariduslik ebavõrdsus. Pered, terved külad, alevid ja linnad on toimetulekuraskustes, kuid valitsus pole olukorra tõsidust ilmselt veel päriselt mõistnud. Kindlustunde kaotanud inimesed, eelkõige nooremad, hakkavad Eestist lahkuma – sinna, kus on rohkem lootust tööd leida ja oma elu rööbastele seada. Väljaspool

Eestit elab või töötab juba umbes 130 000 eestlast.

Kadunud toetused

Maksusüsteem peaks ebavõrdsuse ja vaesuse süvenemise ära hoidma, ent meil on maksukoormus nihkunud tarbimismaksude kaudu väiksema sissetulekutega inimeste poole. Kui üldjuhul on riigieelarves kärbitud eri valdkondi mõne protsendi võrra, siis peresid puudutavatest meetmetest on mõningaid kärbitud lausa 100%. Olgu siinkohal mainitud tasuline kümnepäevane isapuhkus, koolitoetus, matusetoetus, riiklikult tagatud õppelaenu kustutamine teatud ulatuses jne. Igakuise peretoetuse suurus ei sõltu laste vanusest ega vanemate töötusest, riigi rahaline abi laste vanemaks saades isegi väheneb. Samas nähtub leibkonnauuringutest, et lapse kasvades vanemate kulutused hoopis suurenevad – mida vanem laps, seda rohkem kulub ju toidule, rõivastele, huviharidusele, sportimisele ja sõitudele.

Ootamatu löök tuhandetele noortele oli teadasaamine, et kõrgkoolis õppijal on nüüd võimalik taotleda põhitoetust mitte 1000 krooni kuus (nagu aasta tagasi) või 920 (nagu möödunud sügisel), vaid 875 krooni. Lisa-õppetoetust, mis veel möödunud kevadel oli 500 krooni, on vähendatud 440 kroonile.

Noorte arvelt hoitakse järjest rohkem kokku, neid ennast aga jäetakse otsuste tegemise juurest sisuliselt kõrvale. Eesti üliõpilaste vähest kaasatust ja puudulikke sotsiaaltagatisi on kritiseerinud isegi OECD. Mõnigi võib imestada, mis meie põhjanaabritel soomlastel mõttes oli, kui nad viimase majanduskriisi ajal kärpimise asemel hoopis suurendasid investeeringuid haridusse. Eks ikka see, et luua nii noortele kui ka vanematele õpihimulistele võimalused tõsta oma pädevust ja ettevõtlikkust, mis aitavad kriisist välja tulla. Ka meil tuleb avada noortele kõik kanalid kutse- ja kõrghariduse saamiseks.

Noored tõmbetuules

Töötuse kasvades seisavad üliõpilased silmitsi murega, kust leida õppelaenu taotlemisel kaks käendajat. Seepärast võetakse õppelaenu järjest vähem. Õppetoetuste kokkutõmbamine ja õppelaenuvõimaluste piiramine tähendavad seda, et riik on noorte õigustatud ootusi petnud. Kõrgkooli astumise ajal lubati ühte, nüüd aga on olukord hoopis teine, noored ekslevad nagu siilid udus.

Paljud vabas Eestis üleskasvanud noored on Euroopas ja mujal maailmas rännanud. Neil on väga raske mõista, miks peaksid nad oma tuleviku siduma riigiga, kus ei väärtustata haridust ega looda sotsiaalseid tagatisi. Seepärast loodan, et lõpuks tärkab arusaam – Eestis on oluline iga inimene.

Viimastel aastatel on meid innustanud liikumine «Teeme ära!». Praeguses keerulises olukorras peaksid selle oma juhtmõtteks võtma kõik poliitilised jõud. Selleks on vaja heita seljast erakonnasildiga edevuserüü ja üheskoos otsida käegakatsutavaid lahendusi. Kui välis- ja kaitsepoliitikas oleme konsensusele jõudnud, miks ei võiks me samasugust üksmeelt leida selles, kuidas paremini aidata inimesel eluga toime tulla? Kui vanad lahendused enam ei toimi, pöörakem uuele teeotsale. Asi on seda väärt, sest vaesusel – inimõiguste rikkumisel – ei tohi meie riigis kohta olla. Teeme ära!