Teeme Ära talgupäev

Eestlaste ühistegevus eeldab selgeid eesmärke (30. apr)

Õhtuleht 30.04.2010 
Autor: Viljo Vetik

1. maiks on välja kuulutatud üle-eestiline talgupäev. Ligi 1000 talgut, mis tänaseks on kirja pandud, näitab, et paljud inimesed on võtnud endale südameasjaks midagi siin riigis korda teha.

Ei ole vahet, mida tehakse – korrastatakse kodukanti, koristatakse metsa või mõnd kohalikku vaatamisväärsust. Peamine, et seda tehakse koos ja südamega ning tulemus on vaadeldav.

Pärnakad on korraldamas 15 talgut, terve Pärnumaa peale tuleb talgukohti saja ringis. Mis on see imevägi, mis eestlasi rühmama sunnib? Usun, et koduarmastuse ja kampaania kui massipsühhoosi kõrval väärtustatakse enim just selge mõõdetava eesmärgi nimel tegutsemist. Näeme ju ise oma töö vilju veel pikka aega ja saame tunda uhkust tehtust.

Öeldakse, et eestlane on kinnine ning eraldihoidev inimene. Eks kohati see nii olegi. Ent samas räägime põlevi silmi kogu maailma külalistele, et eestlased laulsid enda vabaks. No kuidas me seda siis tegime? Ei laulnud Vanemuine üksi meid vabaks ühtigi. Ikka koos lauldi vabaks. Ja taas oli silme ees eemärk – toona trots tollaste valitsejate suhtes ja lootus näha Eestit tulevikus vabana.

Analoogsete näidetena võib tuua nii kunagist Estonia teatrimaja taastamist Tallinnas, paljude kirikute ja kultuurimajade rajamist ja renoveerimist või teisi meie kultuuriloo suuremaid tegemisi. Neid kõiki tehti ikka koos. Ja terendav eesmärk innustas.

Talgukorras olümpiale

Väga lähedalt seostuvad talgud ka esmapilgul hoopis teise teemaga. Pärnakad ja teisedki head inimesed kogu Eestist koguvad paadi ostuks raha ühele meie suuremale lootusele Londoni 2012. aasta olümpiamängudel. Jutt käib Tõnu Endreksonist muidugi. Kui Eesti Sõudeliit pöördus minu poole palvega aidata, ei kahelnud ma hetkekski sellise projekti vajalikkuses. Aga toetades oli mu kindel soov, et kogu projekt oleks konkreetne oma eesmärkidelt ning tegevusse oleks kaasatud ka partnerid ja rahvas. Raha leidnuks ju ka üksi, kuid jagatud rõõmust on alati suurem kasu.

Kui pöördusin linna, kohaliku ajalehe ja teiste võimalike kompanjonide poole, oli mu väikseks üllatuseks kõigil huvi head ettevõtmist toetada. Masust hoolimata. Aga nagu talgutega, selgus siingi, et partneritele on kõige tähtsam just selgus eesmärkides. Sest need, kes ehitavad mõnda laste mänguväljakut või puhastavad mingit platsi, hoiavad oma kätetööd ja eeldavad ka teistelt seda. Samuti on Endreksonile paadi ostuga. Konkreetsus ja selgus motiveerivad inimesi tegutsema. Kes ei tahaks näha meie meest olümpiamedali saajana ja tunda selles ka oma väikest panust.

Heal eeskujul on kombeks tekitada järgijaid. Kui meil osales kaks aastat tagasi prügikoristusel

50 000 inimest, sai see aktsioon innustuseks teisteski riikides peetud koristustalgutele. Leedu, Sloveenia, Portugal ja India on neist viimased kohad. Kuigi ainuüksi eelmisel nädalavahetusel ületati meid arvukuselt kümnekordselt, on meil põhjust uhkust tunda – see on meie kahe aasta tagune tegemine, mis teisi innustas. Samuti on lugu paadiostuga – kui ühese olümpiapaadi ost ilusasti õnnestub (ja ma ei näe ühtegi põhjust selle ebaõnnestumiseks), siis mine tea, äkki järgmisel aastal paneme koos sõudjatega kokku ka näiteks kahepaadi või neljapaadi raha. Aga ikka selge eesmärgiga ja koos teiste heade inimestega.

Kõigest sellest olen enesele kõrva taha pannud vana õpikutarkuse, et kui tahad midagi ära teha, mitte vaid jutuga tähelepanu tõmmata, tuleb kõigepealt püstitada kõigile arusaadav, jõukohane ja lihtsalt mõõdetav eemärk ning seejärel viia tegutsemine paari huvigrupi ridadest paljude huviorbiiti. See on kõige parem eneseteostus, mida üks riik ja rahvas endale ise kinkida võib.

Viljo Vetik, Pärnu ettevõtja, Port Arturi Grupp