Maaleht 20. mai 2010
Autor: Mati Soomre
12. mail andis
Euroopa Komisjon meie euroteele rohelise tule. Järgmisel hommikul
nentis majandusteadlane Valve Kirsipuu Vikerraadios oma tarmukal moel,
et nii saab meist veel kõige kangem Põhjamaa.
Tõepoolest. Kui euro tuleb, kuulume siitkandist ainsana nii euroliitu, eurotsooni kui ka NATOsse. Island ja Norra pole euroliidus, Rootsi ja Taani pole eurotsoonis, Rootsi ja Soome pole NATOs.
Eurokutset oodates jäi meil peaaegu kahe silma vahele veel üks märgiline sündmus. 10. mail teatas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) peasekretär Angel Gurría, et Eesti saab 27. mail liitumiskutse.
Kutse niinimetatud rikaste riikide klubisse on vähemalt sama kõva sõna. Tõepoolest. Euroopa 50 riigist on euroliidus 27 — tubli pool. Euroliidu 27 riigist omakorda on eurotsoonis 16 — samuti tubli pool. Maailma 193 riigist on üle OECD lävepaku pääsenud ainult 31 — alla kuuendiku. Boonusena meile jäi klubi ukse taha Venemaa.
Et me nina siiski liiga püsti ei ajaks, vaatame veel paari üleilmset mõõdupuud. Olümpiakuldasid
on Rootsil 190, Norral 161, Soomel 142, Taanil 41 ja Islandil null.
Eestil on neid ametlikult 13. Ise teame küll, et täpselt poole rohkem,
sest vahepeal läks neid 13 tükki kirja NSV Liidule. Nobeli
auhindu on Rootsil 28, Taanil 13, Norral 11, Soomel 3 ja Islandil 1.
Ent Eestil pole mitte ühtegi. Kui tahame ikka suurte poiste hulgas
olla, peab ka siin nime kirja saama. Kas peale Jaan Kaplinski pakuks
veel keegi meile lootust? On üks kiiduväärt rahvaliikumine, mis
Eestist jõudsalt üle ilma levib. Juba on talgud jõudnud Lätti, Leetu,
Sloveeniasse, Portugali, Rumeeniasse, Indiasse, Brasiiliasse… Veel paar aastat, ja “Teeme ära!” on Nobeli auhinda väärt.