Antaks tööd, teeks rohkemgi (06. mai)
Maaleht 06.05.2010
Rainer Nõlvak koristas Saarnaki laiul
rehealust ja viis kuivanud adru saunalae peale soojustuseks, Karel
Kastein vedas Saaremaal väiketraktoriga prahti, Andrus Blok puhastas
Rakke vana lubjatehase ümbrust võsast, Janar Pilt lappis Võrumaal
kiviaeda, Andrus Veerpalu koristas Pirital metsaalust, mina istutasin
Järvamaal puid.
Kõik me olime ühel hetkel võrdsed, tegime üht asja, ja usun, et
tundsime ka üht tunnet. Põhimõte on ühtne. Üks suudab palju, kahekesi
suudame kolme eest, 30 000 suudab ka kogu rahva eest. Aitäh kõigile,
kes 1. mai õhtul leidsid end kas kodus, lõkke ääres või simmanil
mustade käte, aga puhta südamega.
Meist endist see Eesti algabki, igaühe oma ukseesisest. Tõsi, enamik
meist saab ka üksinda reha, luua või labida kätte võetud, oksad
riisutud, murupinna tasandatud, katkise aialipi vahetatud ning prahi
prügikasti topitud. Aga koos on kuidagi lihtsam ja hoogsam.
Koos tegemine on eriline veel millegi poolest: tähtsuse kaotab see,
mida parajasti tehakse. Pinnale tõuseb, et tehakse ühiselt, kuulutakse
kokku naabritena, külana, seltsina, suguseltsina, huvigrupina,
kogukonnana, ühiskonnana, löö kaudu saavad n-ö põlistega liituda uued:
lihtsalt suvitajad, hiljuti maakodu ostnud, muukeelsed ja kui hästi
läheb, ka muumeelsed, kelle meelsust vaid ühiselt eesmärgistatud
tegevuse kaudu võimalik muuta on.
Teine pluss: niisugune ühistegemine tekitab lisaks muule heale
teadmise, et sama seltskonnaga saab teha veel midagi palju suuremat kui
hoovi koristamine või välikäimla ehitamine - mida võib ju lõppude
lõpuks lasta teha raha eestki.
"
Teeme ärat" oli aga tähtis
kolmandaski mõttes. Paljudes kohtades oli "oma ukseesine" vägagi
kasimata ja olekski ehk selliseks jäänudki, kui algatajad poleks
tegijaid ühiselt kokku hõiganud. Muidugi jääb mittetegijaile alati
vabandus, et me oleme vaesed ja vaesel on mingi vildaka omamüüdi
kohaselt lubatud ka räpane olla. Kas oleme aga tõesti nii vaesed, et
meil pole vett, millega pärast tööd käed puhtaks pesta?
"
Teeme ära!" esimõtleja
Rainer Nõlvaku süda jäi
talgutega
igatahes rahule, küllap siis ka meie oma. Asi on tõeliselt õnnestunud
aga alles siis, kui ülaltalgatus muutub omaalgatuseks, kui tänavused
talgukonnad jäävadki koos tegutsema, koguvad liikmeid, võtavad ette üha uusi ja keerukamaid tegevusi.
Siia üks nõuanne: järgmisel korral võiks jõuda tasemeni, et
elementaarne töö, see tähendab oma ukseesise puhastamine, tehakse
vaikselt. Lärmi võiks lüüa nende tegemiste üle, millest jääb püsivam
jälg. Praegused
talgud saavad püsivama jälje siis, kui järgmisel aastal jälle...
Siia veel üks nõuanne: kui kahtlete, milline töö tuleks järgmisena ette
võtta või kuidas seda teha, küsige lastelt. Kui neile see huvitav ei
tundu, ei saa seda ka huvitavaks mõelda.
Niisugune ühistegemine tekitab lisaks muudele headele teadmise, et sama
seltskonnaga saab teha veel midagi palju suuremat kui hoovi koristamine
või vällkätmla ehitamine.