Teeme Ära talgupäev

1. mail oleme jälle koos (15. märts)

Tartu Postimees  15.03.2010

Eestis on taas kasutusse tulnud tore vanaaegne sõna talgud. Ja kuigi enam ei räägita sõnnikuveo või rehepeksu talgutest, on hoogsa ühistöö mõte köitnud üha enam inimesi nii maal kui linnas.

Kevadpuhastusi on kodupaigas ajast aega ikka tehtud, kuid paari aasta tagune «Teeme ära» üle-eestiline prügikoristus ületas kõik ootused osavõtjate hulga ja innu, aga ka kokku korjatud rämpsukoguste ja koosseisu poolest. Need talgud ei piirdunud ka ühe päevaga nagu omaaegses talupojakultuuris ja – paraku, paraku – töö lõpetamine on välja veninud vaat et tänasesse päeva. Kuid äratus oli vägev ja ühise jõu tunnetamine ergutav.

Küllap läksid asja ette ka mullused mõttetalgud, ent tänavu on kodanikualgatuse «Teeme ära» eestvedajad kutsunud kogu Eestit nii mõtlema kui ka ära tegema – pakkuma ideid 1. mai talgupäevaks ja siis loomulikult neid ka ellu viima.

«Teeme ära 2010» andmetel on juba kirjas ligi sada ettevõtmist, infot ja suhtlust võimaldab koduleht www.teemeara.ee.

Alustatud on Tartuski, laupäeval kutsuti kokku inimesi, kellel soov talguideid ja talgukohti välja pakkuda ning tegevusplaane koostada, ent tartlastel ja tartumaalastel on edaspidigi võimalus oma säravad mõtted lagedale tuua. Samuti otsustada, kas ta tahab olla talguline – nende nimesid hakatakse kirja panema 1. aprillist.

Et talgud on kevadel, mil taandunud hangedest on välja ilmunud talve jooksul kogunenud rämps, liigub üks mõte kindlasti riisumisele, rehitsemisele, üleskorjamisele. Kodu koristamine on mõistagi vajalik, kuid kogu Eestit haaravate talgute mõte on teha enamat – et elu oleks parem ja toredam.
Kusagil kavandatakse lindudele pesakaste, teisal lastele mänguväljakut, jõekallaste puhastamist, vana hobutalli lammutust ning ainuüksi Riigimetsa Majandamise Keskus on välja pakkunud sada talgukohta.

Tartuski on kodanikud aasta jooksul märku andnud ebakohtadest, mis riivavad silma ja mõnikord ka südant. Nii on kurjustatud üle tänavaäärsete aedade kasvanud puude ja põõsaste peale, mis segavad kõndimist ja mõnikord tõmbavad mütsigi peast – kas keegi ei peaks neid kärpima, on küsitud. Või peaks aitama kellelgi hekki lõigata, et tänav ilusam välja näeks. Või otsida surnuaial üles kalmud, kus kõigi märkide järgi pole ammu käidud, ning puhastada need lehtedest ja puurisust. Lammutada keset takjavälja lagunev põllumajandushoone...

Liiga tagasihoidlik? Küllap vist. Aga mõttetalgud ongi juba alanud, nii et tartlased ja tartumaalased, laske käia! Tasub meelde tuletada vahest seda, et meie esiisad ei unistanud sõnnikuveost, vaid rookisid talgupäeval lauda põllurammust tõesti tühjaks. Ei maksa siis meilgi unistada, vaid kaaluda, mida oskame ja suudame. Ja teha ära.