Vooremaa
15.05.2012
Rait Kalda
Meie rühm alustas oma talgupäeva Tammemetsast, kaunist järveäärsest paigast, mis jääb tegelikult Kuremaale.
Pilt, mis meile avanes, ei erinenud palju pealinna servas pikka aega
tegutsenud Pääsküla prügimäest. Tundus võimatu missioon tulevat.
Märkamatult oli aga terve rühm otse kui nõiaväel jaotunud metsa alla
laiali ja tegutses kiirelt.
Oluline oli ühtekuuluvustunne
Tajusin kohe, et tegemist pole lihtsalt koristamisega. Tundsin, et
tegemist on mingisuguse sõnulseletamatu tuhinaga, millegi sellisega,
mille olin juba arvanud kadunud olevat.
Minu sisetunne ütles, et siit võib tulla üks tore ja asjalik päev.
Umbes tunni ajaga oli meil kogutud üle kahekümne 150-liitrise prügikoti
kõikvõimalikku saasta, mida inimene vähegi jõuab loodusse tassida. See
nii kaunis paik sai taas värskuse ja ilu!
Üle järve kostsid aga mootorsaagide hääled, need olid meie kaaslased,
kes töötasid järve teises otsas — me olime igal pool. Võimas tunne!
Vahvate nägudega liikusime edasi ning valgusime üle kogu Kuremaa asula.
Nägin, kuidas need inimesed lausa janunesid selle järele, et kõik saaks
puhtaks ja korda. Peagi olid meist kõigist saanud kui vennad ja õed. Oli
tekkinud usaldus ja austus, meid oli ühendamas midagi suurt ja ülevat.
Arvan, et see oli inimesele nii oluline ja samas unustatud ühtekuuluvus,
mida emake loodus võimendas. See oli midagi, mille paljud inimesed on
paraku kaotanud.
Lõunapausil said kokku väga erinevad inimesed
Enne lõunapausi helistati mulle Teeme Ära
staabist ja küsiti, kuidas edeneb laupäevak Kuremaal ja ega pole
tekkinud probleeme või muresid. See hetk lõi emotsioonid küllalt
korralikult lõkkele, sest me polnudki üksi. Kusagil oli veel inimesi,
kes muretsesid ning hoolisid, ja seda täiesti siiralt. Terve Eestimaa
oli meid täis, olime kui vallutav ja võidutsev sõjavägi. Uhke tunne
tekkis!
Lõunapausil aga said kokku kõik 60 talgulist, erinevatest kohtadest,
erinevatelt töödelt. Naised koristasid mõisahoone ümbrust, mehed tegid
rasket tööd, et järvele saaks parem vaade ning allee Kuremaani korda,
pisike rühm lõi kabeli ümber korda majja. Mei koristusmeeskonnas oli
inimesi Tartust, Viljandist, Tallinnast, Jõgevalt ja paljudest muudest
kohtadest. Meie rühma liikmete vanus kõikus kuue ja 70 eluaasta vahel,
mõned meie hulgast olid veel vanemad.
Istusime lossi ees kõik koos, nautisime suppi ja kringlit ning
lobisesime. Ajasime juttu inimestega, keda me ei tundnud, kelle nimesid
me ei teadnud, ent siiski olime kui üks pere. Uskumatu ja samas nii
lihtne, kuidas töö ja suurepärane ilm inimesi ühendavad!
Kõhud täis ja pisike puhkus peetud, jätkus töö samasuguse rõõmuga kui
enne. Tundsin siis taas, kui vähe on vaja, et olla õnnelik.
Plaanitu sai tehtud
Tegutsesime taas kui üks mees, samal ajal nalja visates, kommenteerides
asju, mis koristades leidsime, nautides loodust, seltskonda. Töö laabus,
aeg lendas. Märkamatult oli kell saanud viis ja oli aeg otsi kokku
hakata tõmbama. Plaanitud töö oli tehtud.
Õhtul kella seitsmeks kogunesime järve äärde pisikesele lõkkeõhtule, et
kosutada end heade grillroogadega ja jagada muljeid lõppevast päevast.
Midagi põnevat või naljakat oli igaühel rääkida.
Veel oli tore tutvuda erinevate inimestega – nooremad said tuttavaks
vanematega, vanemad noorematega. Mõnus ja õnnelik olemine soojas
kevadises Eestimaa õhtus.
Aga olime kõik ühel meelel, et selliseid üritusi tuleks tihedamini
korraldada, sest maailmas on vähe asju, mis on täiuslikud. See päev oli
täiuslik!
Kas Kuremaa sai korda?
Kindlasti sai palju korda tehtud, kuid mitte täielikult. Mõned päevad
hiljem Kuremaal ja selle lähiümbruses ringi jalutades oli mitmetes
kohtades, mida olime just koristanud, taas rämpsu maha visatud. Seega ei
saa veel väita, et kõik on korras aga kindlasti see aeg tuleb.
Prügi kogusime ikka ohtralt
Kui veel prügist rääkida, siis korjas kümme inimest keskasulast, pargist
ja teede äärtest nõukaaegse GAZ 53 kõrgendustega kastitäie prügi. Selle
prügi olid inimesed loodusse loopinud. Kas seda on palju või vähe,
jäägu juba igaühe enda otsustada.
Irooniline, kurb, emotsionaalne ja rõõmus päev.
Siinkohal tahaksin tänada kõiki, kes talgutel kaasa lõid! Eriti suurt
kiitust avaldan kuueaastasele Laura Dengole ja kaheksa-aastasele
Ferdinand Erstule, kes ei jäänud täiskasvanutest sammugi maha. Nemad,
väikesed inimesed pidasid täiskasvanutega sammu ning töötasid nagu
võrdsed võrdsete hulgas.
Suur tänu Vahur Kukele: saime kõhud korralikult täis ja toitu jäi veel
ülegi! Veel tahaksin tõsiselt tänada Vello Pütseppa, Kaido Väljaotsa,
Tarmo Palu, Janar Hannolainenit, Aimar Pihlakut, Margus Jõesaart. Nende
meesteta oleks see päev jäänud poolikuks. Müts maha ka Enveko tublide
töömeeste ees! Kummardun maani kõikide tublide talguliste ees!
RAIT KALDA, talgujuht Kuremaal