Meie Maa
08.05.2012
Toomas Harjus
Eestimaa ja eestlased on oma üleriigiliste koristustalgutega kogu
maailmale innustavaks eeskujuks, mille üle võime õigustatult uhkust
tunda. Igal aastal korjatakse loodusest kokku tuhandeid tonne prügi ja
viiakse sinna, kus on selle õige koht.
Paraku on sellel ilusal asjal ka teine, hoopis tumedam külg. Igal aastal
metsa alla, parkidesse ja haljasaladele tekkiv värske sodi kinnitab, et
mingi osa inimestest vaatab aktiivsete kaaskodanike vabatahtlikku
koristusaktsiooni rahulikult pealt ja viskab oma rämpsu endiselt külma
kõhuga loodusesse. Ja nende suhtumine on umbes selline, et mis selles
viskamises siis ikka nii väga halba on – järgmistel talgutel viiakse see
sodi siit jälle ilusasti minema. Tegemist polevat ju mitte
reostamisega, vaid prügi lühiajalise ladustamisega enne uut
koristuspäeva!
Aga ühistel talgupäevadel oleks ju
kindlasti võimalik teha kümneid muid ja kindlasti hoopis vajalikumaid
asju, mitte korjata igal aastal rohu seest välja sinna kellegi poolt
loobitud prahti. Kas selline laia kaarega ühise ürituse peale sülitamine
ei vajaks mitte aktiivsemat vastutegevust? Kas suuremate reostajate
väljaselgitamine võtaks nii palju ressurssi, et sellisel tegevusel
poleks mõtet? Loomulikult ei saa iga murulapi, kraaviperve või metsatee
juurde panna valvurit, kes 24 tundi ööpäevas territooriumil silma peal
hoiab. Üksiku pakendi või pudeli mahapoetaja jääbki pahatihti
anonüümseks, kuid suuremate prügikoguste juures ei tohiks sellega
leppida.
Äkki saaks siin rakendada üht teist asja, millega Eesti samuti on
maailmas kuulsust kogunud? Meie looduskaameraid tuntakse päris
laialdaselt ja paljud inimesed üle kogu maailma näevad, kuidas
pesitsevad meie kotkad, poegivad meie hülged või loomaaiaasukad ja mis
loomad külastavad söödaplatse.
Kui mõned sellised tillukesed kaamerad panna valvama kohti, kuhu prügi
armastab ikka ja jälle tagasi “ilmuda“, siis peaksid aktiivsemad
paharetid õige pea kaadrisse jääma. Loomulikult ei tohiks nende
kaamerate pilt olla kõigile kättesaadav, küll aga korravalvuritele.
Kaamerate vaatenurka või asukohta võiks aeg-ajalt vahetada, nii ei saa
mitte keegi kunagi kindel olla, et tema prügipuistamise koht on
turvaline. Igal juhul tasuks pingutada selle nimel, et tekiksid mõned
hoiatavad, avalikkuse ette toodud näited, kus reostaja saab oma
häbiväärse tegevuse palgaks korraliku karistuse.
See hoiaks kindlasti suure osa reostajatest vaos, sest vahelejäämise
risk on suur. Ja mõne aasta pärast ei räägitaks Eestist enam kui maast,
kus käivad üleriigilised koristustalgud, vaid maast, kus koristustalguid
pole vaja enam korraldada. Poleks ju paha?