Tagasi
Mitmekesiste leidudega talgud Uus-Rebalas (mai 2008-2010, Harjumaa)
Meie oleme oma Uus-Rebala külaga külaga kõik aastad hoogsalt kaasa
löönud. Puhastame 3 km pikkust teed kiriklast maanteeni. Esimesel aastal
oli olukord väga hull, sest koristada tuli lausa nõukogude
kolhoosiajast maha jäetud eterniiti, vanu roostetanud auto-ja traktori
osi.
Meeletult igasugust sodi oli veetud kunagistesse paekivimurdudesse.
Männituka alune aga oli täis kaugsõiduautode rehve. Ja uskuge neeed olid
suured ja neid oli palju. Kogusime ka hulga puitu, euroaluseid, kaste
ja kuivanud puutüvesid. Need kuhjasime kokku keset männituka alla viivat
teejuppi. Mõtlesime kogu kuhila tuulevaikse ilmaga ära põletada, aga
ootamatult kujunes meie töö mälestusmärgist imetabane abiline. Nimelt ei
saanud autod enam männikusse pahandust tegema sõita ja nii seisab kuhil
(küll veidi koomale vajunumana) samas kohas edasi. Ei raatsigi enam ära
põletada!
Samal esimesel aastal oli kõige õõvastavam leid terve koorem
läbivettinud ja roojaseid mähkmeid. Ilmselt kuskilt hooldekodust. Neid
on Kuusalu kandis paar tükki. Proovisime neid algul plastikaatkotti
toppida, aga süda hakkas läikima. Lõpuks otsustasime, et kuna tegemist
on siiski loodusesse sulanduva kraamiga ja kuna mähkmeid kattis
osaliselt ka paari aasta vanune kultuurkiht, siis jätsime koleda koorma
paigale ning katsime veelgi okaste ja pinnasega.
Meie Männi tänava perenaine Ülle aga sattus peale šokiperekonnale.
Nimelt kõndis ta omaette veidi kaugemale metsa alla ning märkas puude
all äravisatud kiirtoidu karpi. Kükitas ning tõstis karbikaane. Püstise
sikksakiga jäiga kaela otsast vaatasid talle vastu kaks külma silma ja
kümmekond väiksemat väänlevat silmaomanikku. Karbikaas vajus vaikselt ja
kiiresti tagasi omale kohale. Paraja Šoki said ilmselt mõlemad pooled.
Järgmisel aastal tuli Ülle mees talgutele üksinda. Aga tööd tegi kolme
eest :)
Meeli Hunt