Talgulood

Esimene üle-eestiline talgulugude kogumise veebiretk.
Tagasi

Äratehtud Saarnaki (5.-6. mai 2012, Hiiumaa)

Puhtam pühapaik ja esimesest silmapilgust jäägitult omaksvõetud hingemaa ei iseloomusta kõiki talgukohti. Aga laidudel nii on. Sellest saab enamasti aru alles siis, kui koju jõuad. Ja kui igapäevarutus kipub samm esialgu töntsiksjääma. Sest hing on ikka veel seal - laiuaskeldustes koos armsate inimestega. "Teeme ära" raames koristati sel nädalavahetusel majad ja õued nii Saarnakil kui ka Hanikatsil. 


"Talgutöö olemuseks on suuna muutumine," tõdeb Mikk Sarv värskes kirjatükis. "See on meie rahvale ürgselt omane ja kindel osa meie iseolemisest ehk identiteedist," lisab ta. 
Kas just suunamuutust oskasime soovida, kuid meie laiutalgute plaanimisele andis tõuke ülemaaline ettevõtmine "Teeme Ära". Et kaardil Saarnaki koha peal "mullikest " ei olnud, siis tuli kiiresti otsustada. Ja uurida, kas sõpradel on aega ja tahtmist kaasa tulla. Neil, kes sama kogemusjuba varasemast olemas oli, kulus mõtlemiseks kaks-kolm sekundit. Teistel,kellel laiutamise tõsisem kogemus puudus, läks veidi pikemalt. Minutit viis või umbes nii. Ja paadilemahtujate arv sai kiiresti täis. 
Riigi Metsamajandamise Keskuselt nende haldusalas olevate Saarnaki talukompleksi ja Hanikatsi majade koristamiseks luba saadud, pidid talgujuhid esitama liikumisloa taotlused veel keskkonnaametile. Sest omatahtsi kaitsealustele maatükkidele ei lubata. 

Hea üllatusena tuli kõigi registreeritud talgurühmade jaoks ka "TeemeÄra" meeskonnalt saadetud pakk töökinnaste, talgulehe, -plaadi ja-juhenditega. Merike Onemar RMK-st korraldas tööde hõlbustamiseks vajalikud pesemisvahendid ja saebensiini meid ootama. Andres Miller keskkonnaametist,keda pikema kogemusega laiutalgulised pigem endi hulka kui ametnikuks peavad,aitas nõu ja jõuga. Aitäh, teile. 

Ja käes ta oligi, laupäeva varahommik. Kellel tööd ja toimetused varem tullaei lubanud, reisisid esimese praamiga. Igaks juhuks tehtud telefonikõnest Deiwile kostus püüdlikult kurb bariton, mis avaldas kahetsust, et.... See lause jäi mehelvist lõpetamata, sest naerupahvak reetis olukorra tegeliku seisu -- kõik tulijad olid praami väljumise ajaks siiski sadamasse jõudnud. 

Hetermaalt kimati kärmesti Salinõmme, pandi "peenem pesu " ehk päästevestid ümber ja paadireis võis alata. Udu mattis Salinõmme sadama ja laiud enda alla, kuid paadimees Aarne Kuli teadis täpselt kuhupoole tuleb hoida. 

Saarnakil läksid pooled maha. Ajakirjanik Helve Laasik, kes mitme viimase aasta jooksul on vabatahtlikuna silma peal hoidnud ja igal võimalusel tegudega laiuelu toetanud küll puisniitu ja õpperada korrastades või heinateol abis käies, viis ülejäänud Hanikatsi maja ja õue kraamima. 

Saarnakile jõudnuid tabas veidi ebameeldiva üllatusena tühi puukuur. Saarelt tuli leida mahalangenud puid ja oksarisu, millega pliiti ja sauna kütta. Nii otsustasime esmalt läbi käia Saarnaki õpperaja ja alles siis majade koristamisele pühenduda. 

Iseenesest mõistetavusega võeti kaasa suured kilekotid, mis rannast ja rajalt tagasi tulles olid kogutud kraami täis – plastpudeleid, kilekotte ja muud risu. 

Edasi oli juba lihtsam.. See, mida teha oli vaja, paistis niigi hästi välja. Ja natuke ei paistnud ka. 

Deiwi, Andrese ja Mauri kanda olid nn meestetööd. Viu, Ene, Marika ja allakirjutanu nühkisid lappide ja harjadega hoonete aknaid, seinu ja põrandaid,pesid nõusid ja kraamisid, kust kraamida andis. 

Vahepeatused olid ka. Mõnusa itsitamise saatel, kui Viu meie rõõmuks valitud peatükke Toomas Kalli Rüütli-raamatust deklameeris. Puhkepausidesse kuulus suur tükk maailmaparandamist ja muid arutelusid. Valimised tegime. Otsustasime külavanemaks valida Deiwi, kes seaduste lugemist on ennegi harjutanud. Ja pealegi oskab ta õunapuid korralikult lõigata. Maur on meie küla hea tuju hoidja. 

Andrese ja Deiwi vabad hetked kulusid veel jahile. Eks ikka teistel ka. Aga nende sihtmärgiks olid sel korral hülged ja luiged, keda mehed rannas kaameratega passimas käisid. Õhtuks köeti sauna, kuspäeval kogutud higi ja mustus karurasvast ja kuusevaigust kokkukeedetud seebigamaha pesti. 

Et järgmistel laiulistel oleks hea laiutegemisi tegema tulla, koristasime hommikul nüüd juba enda järelt maja ja sauna, mehed peenestasid ja tassisid puud ahjusuude ette ja naised sättisid asju muidu korda. 

Igaüks kirjutas kogetu laiuraamatusse, mis suuremal või vähemal määral peegeldas vaimustust ja tänu Saarnaki erilise olustiku, peatunud aja ja mõnusate kaaslaste kohta. Ja lootust sinna igal võimalusel tagasi tulla. 



LISA 

Miks ma laidudel käin? 

Seal on lihtsalt hea olla. Laidudetaei saa enam sellest päevast alates, kui oled nendega kohtunud. Seal tööd teinudja ööd olnud. Käinud mereveega saunas ja vaadanud tähti. Ja rääkinud hiiesalushädad südamelt ära. 

Laiul on vaikus, mis pole kuskilvaiksem. Ja kirjeldamatu rahu, ka hingerahu. Laiul tunnetad hästi täpselt, etsu elu on Taevaisa hoida, sest alati võib tulla torm. Aga tavaliselt tormi eitule. 

Inimesed kõnelevad laiuöös vaikse jamadala häälega, vahel joristavad laulda. Laiul tegeleb igaüks omaga ise, agasamas hoitakse teistega kokku. Sest üksteise peegeldamise kaudu saab jõudakaugemale kui üksinda eales. 

Laiul lepitakse endaga ära, korjataksekillud hingeterveks. Laiul on palju ruumi ja kitsas ühteaegu. Laiul kõneldaksevahel asjadest, millest kõva maa peal rääkida ei taheta.

Kadri Pulk