Tagasi
Suguvõsa kartulivõtutalgud (1973 kuni 1990, Tartumaa)
Seni kuni inimene elab maal ja omab natukenegi põllumaad (nõuka ajal
maal elaval õpetajal oli 0,14 ha), siis tahab sinna midagi ikka kasvama
panna. Külvamisest ja rohimisest käib jõud üle, aga saagikoristus on
ikka suur töö. Sellel kaugel ajal oli igale linnainimesele tähtis maal
tuttava või sugulase juures kasvatatud kartul (mille kolhoosipõllu
lämmastikväetisest sinine).
Pealegi sai suguvõsa asjalikult koos toimetades ka muud jutud töö ajal
räägitud. Tavaliselt kulus 2 päeva käsitsi konksuga kraapimiseks,
sorteerimiseks ja keldrisse vedamiseks. Sorteerida tuli 3 jakku: seeme,
seakartul (vigased ja väiksed) ja söögikartul. Põllul rügamisega samal
ajal kerkis köögis pärmitainas, millest koos tehti väikesi kaneelisaiu
või siis moosiga plaadikooki (purukooki). Tugevaks õhtusöögiks oli ikka
seapraad, hapukurk, kartul, vahel ka marineeritud seeni lisaks. Põllul
joodi morssi või külma kaevuvett, õlut ei olnud kombeks ligi võtta, seda
joodi õhtul söögi kõrvale. Tihti oli see nn varblaseõlu, maltoosast
tehtud, lahtiselt ämbris 2 päeva käinud. Värske saia-koogi kõrvale
võtsime pitsi nn konjakit, et järgmisel päeval lihased ei valutaks ja
jõime piparmündi või pärnaõieteed. Nüüd enam sellist käsitsitööd ei
tehta ja suguvõsa saab kokku harva, kahju.
Anonüümne talguline