Koit
21.04.2012
«
Teeme ära!» koristustalgud jõuavad iga päevaga lähemale. Koit suhtus soosivalt
talgupäeva maakondliku koordinaatori ettepanekusse avaldada igas lehenumbris väike ülevaade, kuidas areneb
talgupäevade ettevalmistus meil ja naabermaakondades. PilK esilehele näitab, et jääme naabritele alla.
Küllap toimub teist sama palju talguid registreerimatutena, sest
üldiselt on eestlasele siiski loomuomane oma tareümbrus puhtaks kasida.
See tõdemus juhatab meid aga eestlase teise loomuomaduse juurde, mis
paraku väljendub suhtumises, et kõik personaalsest vaateväljast
väljaspool ei puutu minusse.
Selle fakti kinnituseks piisab paarikilomeetrisest jalutuskäigust. Üks
osa maanteekraavides vedelevast prügist võib liigitada autoaknast
väljaloobitu alla. Teine osa, peamiselt teeäärsetesse metsaalustesse
kantud sodi, on kohale toimetatud sihilikult. Eriliselt vastikult aga
mõjub teeäärtesse loobitud taara, millest enamik on tagastatav.
Oli aeg, mil taaratagastus päästis kuu lõpus pere eelarve. Nõus, et
tänapäeval ei ole taaral enam nii suurt väärtust, aga see on olemas.
Kraavis vedelev taara paneb küsima, kas seesugune suhtumine viitab
inimeste jõukusele või lollusele. Kaldub pigem viimase poole.
Ja mis iganes nurga alt puhtusepidamise ja -pidamatuse üle arutleda,
ikka jõuab välja väärtushinnanguteni. Inimese tarbimis- ja
käitumisharjumusi vaadeldes jääb mulje, et eksistentsiprotsess lähtub
põhimõttest - tarbi palju, aga reosta veel rohkem. Ning loomulikult ei
tõuse käsi mahavisatut üles võtma, sest mina pole seda ju visanud,
olgugi et äsja sai kusagil mujal midagi maha visatud.
Just niisugusele mõtteviisile vastukaaluks on sündinud ka «
Teeme ära!»,
milles arvatavalt löövad kaasa pigem need, kel taskust ehk bussipilet
kogemata välja pudenenud, kui need, kes teadlikult korralagedust
külvavad.
Kui mitmeid teemeärasid suhtumismustri muutmiseks veel tarvis läheb,
seda ei tea ükski surelik. Senikaua teeme ikka ära, kuigi vahel tahaks
lähtuda loosungist «Pane ära!».