Talgud Langevojal: „Me siin ka teeme natuke ja puhkame.“ 09. mai

Bioneer.ee
09.05.2011

Kell on kümme, kui madal mehehääl teatab hommikupäikese käes kohvi nautijaile Vikerraadio eetrist – nüüd on talgute ametlik algus, mis sest, et mõnel pool alustati juba kella üheksast. Viimane lonks kohvi, töökindad, rehad, igaks juhuks ka kummikud autosse ja hilised talgulised stardivad. Õnneks pole Langevoja talgutel tähtis mitte täpsus, vaid rõõm ilusast päevast ja keskkonnahoidmisest.



„Me siin ka teeme natuke ja puhkame,“ tervitab kohalejõudnuid Langevoja joastiku ainus eestikeelne talguline Aleksei. Teeme Ära talgupäeva eesmärk Ida-Virumaa kunagises suletud linnas Sillamäel on teha korda nii linn kui ka paar kilomeetrit eemal maastikukaitsealal asuva Langevoja joa ümbrus.

Poolteist tundi enne keskpäeva on maastikukaitseala lõkkeplatsil rahulikus tempos tegutsemas vaid üksikud noored – kes riisub, kes hoiab inventaril silma peal. Aeg-ajalt jalutavad platsile jõeäärt mööda noored poisid, käes valged kindad ja seljas suured valged kotid. Vaid linna peaökoloogil Vladimiril on kiire ja tema siniseid töötunkesid võib märgata nii lõkkeplatsil vägesid juhatamas kui koristajatele uusi kotte toomas.

„Sinna! Seal, sinine konteiner!“ näeb töödejuhataja vaeva, et vene keelt mitteoskajatele selgeks teha, kuhu täitunud kotid tühjendada. Taevasinised konteinerid, mida ümbritsevad esmalt üksikud, seejärel juba kümned valged prahikotid, paistavad teepervelt hästi kätte ning Vladimir ei pea rohkem selgitama. Nüüd võib tööle asuda.

Esimesed üksikud kommipaberid ja kilekotiribad tõotavad talgulistele lihtsat päeva – mis siin korrastada, kui prahti polegi! Samm-sammult olukord aga muutub ja teeääri varjavate põõsaste vahelt võib leida kellegi prügimäe, kus pudelitest-kiledest-vanadest potsikutest puudust ei teki. Lisaks võib leidudest kokku panna terve garderoobi, nii maapealsetest, kui maa-alustest leidudest. Jah, tuleb nentida, et tõepoolest on keegi otsustanud kilekotitäie vanu riideid kraavipervele maha matta, kõrvale kotitäis klaasikilde.

Õnneks tuleb paarile prügimägesid koristavale töökäele lisajõude. Vladimiri punane buss on parkinud teeäärse maja juurde, just selle, mille roostes traataed teega piirneb. Ja naine, kelle aiatagust koristatakse, on nüüd sunnitud appi tõttama. Viis minutit tööd prügimägede kallal, kui töödejuhataja buss kaob kurvi taha. Veel kummardab naine mõne pudeli järgi ja juba ta pakubki oma pooltühja prahikotti, et ise jäädavalt koju putkata.

Üks talguline vähem, jätkub töö prügimägedega siiski, kuni saabuvad uued abiväed. Lõkkeplatsi juurest on teeääri koristama saadetud kolm noort tüdrukut, kes nüüd vene keeles uurivad, kust ja kuidas parem alustada oleks. „Siit me juba tegime, aga siit,“ osutab eestikeelne talguline prügimägesid varjava võsa peale. Kostub pettunud mühatus ja tüdrukud peavad omakeskis nõu. „Aga te võite sinna ka minna!“ otsib talguline kompromissi ja juhatab tüdrukud teisel pool teed olevale põllule. „Voh, harašo!“ on mure lahendatud ja tüdrukud loivavad üle tee üksikuid krõpsupakke kokku korjama.

Nende töö ei kesta aga kaua ning üsna pea tühjendavad tüdrukud oma prügikotid sinistesse konteineritesse ja liiguvad koos teiste talgulistega lõkkeplatsile. Siin on üksikutest talgulistest saanud paarikümnepealine punt, kel vanus paarist aastast 83ni ulatub. Kõige vanem neist on juba tuttav tegelane, Aleksei, kes terve oma elu Sillamäel elanud on. Noorim aga roosas jopes preili, kes täna vaid töötegijate ergutamisega piirdub. Kõik vahepealses vanuses noored on Sillamäe kutsekooli õpilased. „Kokad, treialid,“ loetleb Aleksei uhkustundega ja lisab, et ilusat kohta on vaja hoida, ka noortel.

Nüüd ulatatakse talgulistele taldrik guljaši ja makaronidega. Keelduda ei saa, toidu on teinud oma kokad, ning kuigi guljaš maitseb hästi, ei mahu talgulisele suur portsjon sisse. Ka Alekseile ei mahu, „Sa ei jõua? Vala siia, ma viin oma koerale,“ päästab ta, kuldhammas huulte vahelt välkumas ning sügavad naerukortsud silmanurgas.

Talgulised korjavad üles veel viimased suitsupakid ja kiletükid, laovad lõkkeplatsile riita viimased puuhalud soovijatele tule tegemiseks ja viskavad viimase pilgu imeilusale joale, mis külastajaid ootama jääb. „Bai, bai!“ surub töödejuhataja Vladimir osalejate kätt ja lehvitab hüvastijätuks. Päike särab terve päeva soojalt ja kaunistab Teeme Ära talgupäeva puhul töid ja laatasid üle Eesti. Ning õhtusteks simmaniteks lööb ta loojumisel taeva roosakalt õhetama, justkui talgulise põsed.

Langevoja juga asub Vaivara vallas, Sillamäe linna edelaosas ning lõikub Sõtke paeplatoose kümne meetri laiuse ja paari meetri sügavuse kanjoniga. Joastik koosneb kahest astangust, millest ülemine on ligi viis meetrit pikk ja poolteist meetrit kõrge ning omakorda astmeline, nelja meetri kõrgune alaosa langeb aga seinana. Juga asub Langevoja joa maastikukaitsealal ning on põhiliselt allikatoiteline, mistõttu suviti jääb juga tihti kuivaks.