Teeme Ära talgupäev

Vaesuse vastu võitlemise aasta (23. märts)

Õhtuleht 23.03.2010  
Autor: Riina Vändre

«Lõpp vaesusele maailmas 2015. aastaks!» – sellise soovi allkirjastasid 2000. aastal ÜRO millenniumi tippkohtumisel 189 liidrit eri riikidest. Seal olid ära määratletud ka valdkondlikud eesmärgid vaesuse vähendamiseks maailmas.

Ent keegi ei osanud millenniumivahetusel ette näha, et juba enne esimese kümnendi lõppu tuleb tagasilöök, mis tabab globaalse majanduskriisi näol ka arenenumaid riike ning mis kõrge töötuse taseme tõttu ähvardab seni hästi toimetulevat kesklassi vaesusesse sattumisega? 2010. aasta on igatahes kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks.

Euroopa sotsiaalministeerium on süsteemselt asunud tegelema teemaga, millele sotsiaalteadlased mõned head aastad tagasi valitsusele saadetud kirjas viitasid. Siiani on sellest kirjast käibele jäänud fraas «esimene ja teine Eesti», mida vasakpoolsed poliitikud parempoolsetele nina alla hõõruda armastavad, ent mis tõepoolest iseloomustab tabavalt majandusraskustes väikeriigi ühiskonnakihte.

Seame eesmärgid

Maailmas sureb iga päev vaesuse tagajärjel 50 000 inimest. Kui see natukenegi lohutab, siis meil Eestis on praegu küsimus pigem sotsiaalse tõrjutuse tekkes ja selle vältimise suutlikkuses.

Meie vaesus ei tähenda üldjuhul otsest nälga (kuigi ekstreemseid olukordi esineb ka meil), see seisneb eelkõige sotsiaalses ja majanduslikus ebavõrduses, mis tingib vaesematele vähesemad võimalused toimetulekuks ja ühes sellega väiksemad võimalused läbilöömiseks ning ühiskonnaelus osalemiseks. Inimesed muutuvad enam haavatavateks, nii psühholoogilise kui ka füüsilise tervise poolest.

Vaesusega võitlemise puhul on probleeme alati rohkem kui vahendeid ja meetmeid nende lahendamiseks ning tulemused on võimalikud alles pikaajalise piisava tähelepanu ja süsteemse panustamise järel. Üldjuhul ongi keeruline millegi vastu võidelda, pigem tuleb püüda liikuda kindla eesmärgi või standardi poole.

Täna on vaesus üksikvanemate ja lastega perede nägu. Tööpuudus on paljudelt lapsi kasvatavatelt vanematelt võtnud sissetuleku, tekkinud on võlad. Headel aegadel laenu- ja SMS-laenuralliga kaasajooksnutel on praegu ilmselt masendus ja depressioon. Psühholoogiline pinge toob kaasa tervisehäired.

Võib vaid ette kujutada, mis juhtub lastega, kui nende vanemad on jäänud vaesuse surve alla – kui vanemast enam tuge ei ole, on laste käekäik kordi enam löögi all alates õppimisvõime langusest haridussüsteemist väljakukkumise ja halbade sõpradeni tänaval.

Mida saame loota tulevikult? Võrreldes teiste euroliidu riikidega, eriti Põhjamaa mudeliga, kuhu tahaksime kuuluda, on meie sotsiaaltoetuste osakaal SKPs nii madal, et see ei võimalda tööta jäänud perekonnal inimväärselt toime tulla.

Õiglane ühiskond on see, kus kõigil on võimalik inimväärselt osaleda, kus lastel on vaatamata kodusele olukorrale võimalik end realiseerida. Stardipositsioonid ei ole ammu enam võrdsed.

Küsimärgid on haridussüsteemis – eliidile suunatud parema hariduse andmise süvenemine selekteerib välja küll andekamad ja majanduslikult kindlustatumad, aga perspektiivis võib see ühiskonnas ebavõrdsust hoopis juurde tekitada.

Võrdne start

Milline lapsevanem tahab tegelikult näha oma lapsi jagatuna «sikkudeks ja lammasteks»? Kui me laste kasvatamisega seotud stardipositsioone kontrolli alla ei võta, saab ühiskonna sidusus kannatada, pinnas lõhe süvenemiseks rikkamate ja vaesemate vahel suureneb.

Selleks, et meil oleks SKPst midagi ümber jagada, peabki esmane suund olema võetud töökohtade loomisele ja ettevõtluse edendamisele. Need kasvatavad meie rahvuslikku rikkust, mida sotsiaalsüsteem hättasattunutele ümber jagab. Meil ei ole midagi vaestele jagada ilma ettevõtlike inimeste panuseta.

Selge on seegi, et praegusel ajajärgul peab riigimeeste tegevuse kõrval hoolivus ja arusaam ennekõike ühiskonnasiseselt kasvama, inimesed peavad üksteisele ise appi tulema, üksteist toetav suhtumine olgu üldine ja laiem – ja õnneks ongi see nii iseeneslikult kujunemas.

Vaatame kas või üle-eestilisi prügikoristusüritusi ja mõttetalguid, kirikute tegevust vaesuse leevendajana, Uue Maailma toimetamist või Noor-Eesti liikumist lapse hääle kuuldavaks tegemisel.

Igaüks aidaku

Tere tulemast kodanikuühiskonda – ise saame ümbritsevat paremaks muuta! Meil on täna väljakutse, aga ühtlasi hea võimalus märgata, aktsepteerida ja aidata hättasattunuid kõik koos.

Olla veelgi hoolivamad nende suhtes, kes on sattunud ja satuvad majandusraskuste tõttu löögi alla ja jagama neile informatsiooni abisaamise võimaluste kohta.

Saaksime osaleda ühiskondlikes diskussioonides senisest veelgi aktiivsemalt, jälgida koos poliitilisi protsesse, hoida end kursis toimuvaga, mitte võõranduda, või vastanduda nendega, kes on otsuste hoobade juures.

Kui me pole rahul selle kvaliteediga, siis ometigi oleme ise lasknud hoobade juurde just sellised otsustajad, seega oleme osalised ja ainult meie aktiivne osalemine aitab kvaliteeti parandada.

Õppetund on aga hoopis meie endi summaarne suhtumine vaesusküsimusse. Kas nõrgemad vajavad tugevamate abi või ainult SKPst ümber jagatud toetussummasid? Inimühiskonnas muudabki just teiste aitamine meid endid tugevamaks. Seda ei hakka kunagi sel määral tegema raha eest ostetud turvalisuse teenus.

Riina Vändre, Euroopa aasta hea tahte saadik